Põranda valu

Et see on nii suur ettevõtmine, siis panin kirja peamised sammud kuidas teha nn umbne põrand. Kindlasti on omal kohal ka alt tuulutusega põrand paljudel juhtudel, nii nagu vanasti enamasti ka tehtud. Ma ei julgenud sellele jääda, ja sinna põrandakütte lisamine on vist ka keerukam. Vahel on mõistlik valida lahendusi ka lihtsalt sellepärast et need on ehitajatele tuttavamad.

1. Vana põranda eemaldamine. Sellest oli juttu varasemas postituses. Oi kui palju üllatusi on oodata vanal majal
2. Aluspind puhtaks. Selleks tuli meie puhul peamiselt pinnast eemaldada, sest alt tuulutus oli pehmelt öelda puudulik. Loogilisem võiks olla, et tuleb täidet tuua. Eemaldada kõik, mis kõduneb (orgaanika, puidujäägid jne), seal hakkavad muidu seened ja putukad elama.
3. Tasandasime liivaga, täitsime kividega. Võib ka kergkruusa ja killustikku kasutada, olenevalt olukorrast. Igal juhul peaks see võimalikult tasane ja stabiilne jääma. Liiva jaoks saime vedaja Aardla karjäärist, toodi väike kalluritäis, u 10m3 alla 100EUR-iga kohale.
4. Sinna aluskihti panime meie elektrijuhtmed ja kanalisatsioonitorud, mis võivad olla nn külmas tsoonis. Külma on seal maapinna keskmise temp jagu, ehk +6-7C, kui pole just vundamendi lähedal siis külmumist pole üldiselt karta. Osalt tulid torud meil nii kõrgele, et tuli järgmisse kihti sisse lõigata
5. Sinna peale sättida kiht "peno", tavaliselt EPS või kallim veekindlam sinine XPS. Seda soovitatakse 15 cm, kahes kihis (10+5 siis), nii et vuugid ei läheks vastamisi.
6. Peno sisse läksid põrandaalused "soojad" torud - vesi, sooja vee ringlus, soe vesi ja küttetorud mis pidid jõudma maja teise ossa. Torude paigaldus - paar päeva.
7. Peno ja betooni äärtesse sai pandud 25mm isolatsioon vundamendist, mille et ei tekiks külmasilda soklist betoonpõrandasse, ja et isoleerida puit ja kivi, mis on alati hea mõte. Toa sees puitosad said eraldatud kitsama teibi moodi isolatsiooniga.
8. Peno peale läks armatuur betoonivalu jaoks, vist oli 15-cm sammuga metallvõrk.
9. Metallvõrgu peale kinnitati traadikestega põrandakütte torud, kaksikspiraalidena, vastavalt kütte projektile. Seal olid määratud 16-mm torud, kuigi 20mm paistab olevat (eestis) tavalisem. Peenema eelis on, et see on tihedama sammuga, mis peaks tagama ka vähe ühtlasema põrandakütte; samas panemisvaeva on vähe rohkem samal põhjusel. Kui torud valmis, siis lasti sinna 6ATM surve eelsurvestuseks ja prooviks. Mõni päev peaksid olema surve all, et paisuksid (sest need paisuvad ka sooja küttega), surve alla jäi ka betoonivalu ajaks. See võttis meil umbes 3 päeva.
10. Metallvõrgu alla mahtus veel hulga juhtmeid (hülsid täpsemalt) ja mõned lisatorud, mis jäid betooni
11. Metallvõrk tõsteti "konnadega" ülesse
12. Kokkuvõtteks tekkis konstuktsioon, kus sai arvestatud 8cm paksuse betoonikihiga. Mõni paneb paksema, 9-10 cm.
13. Lõpuks saime tellida betooni Tartu Betoonimeistrist, arvestades tellitav maht väikese varuga ja 9 cm-ga paksusega nagu betoonimüüja soovitas (plaanis oli puhast 8 cm valada). Betooni eest küsitakse suurusjärgus 100EUR kantmeetrist, koos veoga linnas. Sealjuures praktiliselt kõik kogus kulus ka ära. Ilm juhtus olevat külm (põranda ehituse ajal -5C väljas) ja valu ei taha kuivamise alguses külmumist, seega tegelesin mitu päeva soojapuhuri ja ahju abil ruumi +5C peale kütimisega. Selleks ajaks kui reaalselt betoonini jõudsime, jõudis ilm ootamatult keerata 0+C peale, seega polnud vaja külmumiskindlat lisa sinna panna. Vundamendi soojustasin väljast lumega igaks juhuks ikka ära. Betoon toodi mitme sõidukiga (Tartus üle 5 m3 ühe sõidukiga ei tooda, näib) ja pumpamine ja laialiajamine võttis kolme mehega mõne tunni. Silumine aga pärast "kopteritega" veel mitu tundi, ja seda tuleb teha kiirelt, enne kui betoon kivistuda jõuab. Kokku koos silumistega võttis betooni laialiajamine pika üle 10-tunnise tööpäeva; või vähemalt nii nad oma arvele kirjutasid :)
14. Lõpuks jäi betoon kuivama. Alul higistas soe betoon täiega aknad märjaks, nii et tuli uste kaudu tuulutada ja auru välja lasta isegi. Mõne päeva pärast kannatab aga juba peal käia, ja kütte võib 3-4 nädala pärast sisse lasta, siis peaks ka täistugevus saavutatud olema.
15. Betoonikihi peale läheb veel tasanduskiht ja selle peale põrandaviimistlus, ehk õhuke põrandalaud.

Ajaliselt võttis meil see kõik muide alates põranda lammutuse algusest (teine pilt) kuni viimase pildini umbes 5 nädalat, platsil oli keskmiselt 2-3 üldehitajat, lisaks eraldi torude ja elektri paigaldajad.

Ja kogu esimese korruse põranda lugu piltides:

 

 

 

 

 

  

 

   

Tark kodu - nutikodu

Kui itimees hakkab kodu planeerima, siis kõigepealt pannakse korralik Internet, siis nutikodu lahendused ja kui raha üle jääb siis midagi muud ka.

Mis tarkust saab siis kodusse toppida tänapäeval? Üldiselt koosneb nutikodu lahendus keskusest, mis on põhimõtteliselt võrku ühendatud arvuti mida programmeeritakse (ja saab ise programmeerida) reageerima anduritele (sisendid) ja juhtima erinevaid väljundid - põhimõtteliselt eri lüliteid või näite. Esimene näide on tavaliselt tark termostaat - kui andur leiab et tuba on jahe, keerab kusagil keskseadmes sooja juurde, ja seda saad oma telefoni appis veel vaadata ja juhtida. Kui leiab, et toas on liikumine ja kõik on kodust ära, saadab videopildi sinu mobiilile; lülitab puldi nupuvajutuse peale lahti hoovivärava jne. Pea kõik need asjad on muidugi võimalikud ka ilma nutikoduta, iga seadet eraldi juhtides, tänapäeva tehnika toob selle kõik ühte kohta ja teeb igasugu keerukate reeglite järgi (nt kellaajast, nädalapäevast, inimeste kodus viibimisest jne sõltuvalt) täiendavalt seadistavaks. Siin on rida seadmeid mis juhivad või mida juhitakse, mis jäid tootjate lehtedel ette:
 1) andurid: toakliima: temperatuur/niiskus/õhurõhk/co2, liikumine toas, suitsuandur, kaamera, ukse/akna andurid, müra/heli, paneeli/nupu puudutus seinal või puldil, vee/üleujutuse andur, elektrikulu mõõdik, välisilmajaam, sinu telefoni asukoht (kodust lahkumise määramiseks), häälkäsklused, kätega vehkimised, Internetist infobitt (elektri börsihind, IFTTT näiteks, ilmaennustus) jne
 2) lülitajad: info näitamine kodus ja mobiiliäpis, elektripistik sisse/välja (ise vaatad mis seal küljes), lambipirni heledus/värv, temperatuur radikas või põrandas juurde/vähemaks, IR kaudu teleka/AV seadmetes mille iganes lülitus, spetsiifiliste seadmete (boileri, keskkütte, ventilatsiooni) seadistamine, ukselukk, sireen, kardinamootor jne.

Mõned asjad jäid ka ette, mis tundusid mulle elementaarsed, aga niisama lihtsalt ei saa - näiteks näotuvastust kaamerast ei näinud veel - et tunneks iga koduse koju tulles ära ja annaks talle isikliku tervitusfanfaari; ja eristaks ta võõrast kelle peale hakkaks haukuma koera heli. Ning kui ma autoga kodule lähenen, siis võiks juba autojälgimise süsteem näha täpselt kui kaugel olen, ja hooviväravat avama hakata ning vanni sooja vee sisse lasta, ilma et peaksin selleks mingit pulti või - jumal hoidku - telefoni välja otsima hakkama. Aga eks see oleks vaid tükike tarkvara, mida saab paremasse kontrollerisse kasvõi ise vastavate oskustega lisada.

Tehnilised platvormid

a) Standartsed
 Juhtmepõhised automaatikalahendused on tööstuses kasutuses olnud vähemalt 1970ndatest, kui alguse saanud näiteks modbus signaalistandard. Kodudesse jõudsid targad seadmed umbes 1990ndatel. Et eraldi juhtmeid kodudesse vedada on alati keeruline siis tekkis elektrivõrgu kaudu leviv standard X10, mis näib tänaseks ajalooks saanud olevat. Samas on juhtmetega süsteemil jätkuvalt ka eeliseid - eelkõige töökindlus ja seadmete soodsam hind (jupike vaske on odavam kui raadiosaatjad/vastuvõtjad). Töökindluse probleemid tulenevad raadiolevist (alati võib olla segajaid jne), sellest et seadmed on lihtsalt uued ja korralikult sissekäimata ning ka sellest, et iga juhtmevaba vidin vajab patareisid, lõpuks nii mõnelgi seadmel on ainuke asi mis sellega paar korda aastas teed, selle patareide vahetus ning kui sellest lõpuks loobud ja see juhtub olevat tõsine asi nagu suitsuandur, siis võib lõpp päris kurb olla.

Töökindlaks süsteemiks tuleks eraldi kaabeldus paigaldada. Spetsialistid soovitavad pigem kasutada suhteliselt rumalaid komponente, ja samas tarka kesksüsteemi, "aju", mitte tarku komponente. Näiteks termostaadi mis sisaldab nii andurit, loogikat kui juhtsüsteemi, asemel kasutada toanurgas vaid termoandurit, mis saadab signaali kesksüsteemi, mis siis kasvõi eemalt programmeeritakse reageerima temperatuuri andurile. Eks kombineeritud termostaadil igas toas on ka omad eelised - saab kruttida sooja otse seal ruumis kus temperatuuri tahad mõjutada; samas on see sama ka miinus, sest inimesed (nt lapsed) krutivadki neid termostaate paigast ära nagu parasjagu juhtub ja ajavad kogu süsteemi paigast. Sageli on parem anda igapäevast kontrolli nii vähe kui võimalik.

 Juhtmevabasid standardeid paistab peamiselt kaks: zigbee ja z-wave.

 Zigbee on vanem ja pigem tööstuse jaoks loodud standard. Seda pidavat olema keerukam üles seada, nõuab spetsialisti. Kuigi seadmed on sarnased ja ilmselt pole väga vahet kas temperatuuriandurid kasutada tehases või kodus. Tavapoes neid seadmeid silma tegelikult ei jäänud eriti, ehk saab tellida.

 Z-wave on spetsiaalselt kodude nutistamiseks mõedud asi, ja selle seadmeid leiab juba ka eesti netipoodidest. Enamasti küll leiab üksikuid vidinaid, vähe suuremaid terviklahendusi näivad müüvat meil akaabel (http://www.akaabel.ee/) - zipato seadmed, ja indome.ee - Fibaro ja Netatmo seadmed. Netist leiab veel neid ohtralt, näiteks http://getvera.com/controllers/veraplus/ . Mitmed keskseadmed toetavad muide nii zigbee kui z-wavet. Mis paneb kukalt kratsima on hinnad - kui keskseade saab kusagil 300-500 EUR hinnaga (nt Vera isegi alla 100), siis mistahes z-wave andur või lüliti sinna kipub algama 60 EUR tükist, ja edasi. Danfoss on tuntud nimi, kelle lehelt http://smartheating.danfoss.com/ leiab isegi kulude arvutaja - ütled palju termostaate ja radikaid on ja saad teada mitu tuhat EUR kulub - ja ikka kulub neid.  Isegi Aliexpressist tellides on numbrid suured. See piirab fantaasiat üksjagu.

Pildil indome.ee põrandakütte kontrollimise seade aastast 2016.

Ja aastal 2018 samalt lehelt leitud juba järgmine tase (250€), apraat mida elektrikilpi panna:

  

Võdluseks ka AirPatroli küttelahendus (750-1200/€ stardikomplekt). Ilmselgelt on nad taibanud panustada ka disainile, pane või elutuppa seinale; samas elektrikapis DIN-liistul läheks kitsaks:

b) Tootjaspetsiifilised
 Mitmetel tootjatel on tehtud eri põhjustel päris oma standard - kas on olnud nii soodsam, või tahetakse siduda end konkreetse tootjaga. Samas saab niimoodi garanteerida ka ühildatavuse, lihtsa seadistatavuse ja kokkuvõttes võib ka hind olla parem. Sellistest jäi mul esmaselt ette Uponor Smatrix - põrandakütte kontrollija, päris viisakas näib olevat Oventrop lahenduste pakkumine jne. Samuti Philipsil on oma Hue süsteem targaks valguseks, Honeywell platvorm nimega Total Connect Comfort jne.

c) Uue põlvkonna suurtootjate lahendused
 Mõneti kombineerides standardeid ja neid juurde luues on need suuremad brändid väga hiljuti, 2016 jooksul tulnud välja omade keskustega, tarkvaraplatvormide ja/või lisaseadete valikuga: Samsung SmartThings, Apple HomeKit, Google Home, Amazon Alexa jt. Eestis neid tundub, et ei müüdagi veel 2016 novembri seisuga, nii et ei oska midagi arvata. Nende nimede sisenemine turule näitab, et startuppide/katsetuste juurest jõutakse vaikselt peavoolu. Varsti vist ei saagi triikrauda, mis poleks sinna asjade internetti ühendatud.

See on valdkond, kus on ka äriliselt näppe põletatud - tehnoloogiad on uued ja kallid ja massturule veel toored. Nii pakkus kunagi Elion Yoga Intelligence lahendusi, aga viimane läks 2016 alul pankrotti ja pole Elioni nimegi enam. Võiks loota, et standardipõhise keskuse/seadmetega on väiksem tõenäosus, et seadmed on ka 5a pärast olemas; kodu ei ehitata ju nagu iPhone et osta aga igal aastal uus seade. Samas tuleks kontrollida, et seadmed poleks pilvepõhised - kui kogu su kodu juhtimine käib kellegi pilve kaudu, siis võib see osutuda kiirelt kalliks nutiprügiks. Ja üldse on selliste seadmete netti ühendamine üks suur turvarisk, mida ma soovitaks teha viimases järjekorras; mitte lihtsalt põhjusel et see on võimalik ja näib äge. Las olla asjade võrk, aga eraldi, mitte Internet. Eks oleme kuulnud juba kuidas "terve internet" just selliste kehvalt turvatud värkvõrk-seadmete abil 2016 oktoobris pooleks päevaks maha võeti.

Ja kas ühte vanasse majja seda kallist nutiprügi üldse vaja on, on iseasi. Parem lähed kuuri ja tood sületäie puid ahju...

Uuendus aprill 2017 - lisasin Airpatroli ja heat-IT pildid

Kelder

Keldriga on ses suhtes lihtne lugu, et ühtpidi ei ehitata sinna midagi suurt ja keerulist (kui just tehnilist ruumi, sauna vms sooja ei taha teha - aga siis saab see soojaks keldriks), samas oma keskkonnas on ta peidetud maa alla, ekstreemne ja ettearvamatu. Põhiküsimus keldrite puhul on ilmselt, et palju on niiskust ja kas vesi tuleb või ei tule? Vanas keldris olid puust riiulid, igaühel peal kirjad et mis õunu seal hoiti - "antoonovka", "tartu roos", "tellissaare", "k. renett" (senini ei tea päris kindlalt kas Karksi või see kuulus kuldne) - kõik mida talveks sai hoida.

Hoolikamal vaatlusel aga leidsime sealt pealt ja vahelt seeni, ja mitte neid ilusamaid. Nendest varasemalt oli juba juttu. Seentega oli ses suhtes lihtne lahendus - kõik puust minema, põrandalt koorida piisavalt vana pinnast juurde, ja vähemalt 15 cm liiva.

Järgneval pildil on kraam mis seal oli ja töömees pärast keldrist kõige mis puust (tegelikult üldse kõige mis kannatas) väljavedamist ja põranda võidukat kokku kühveldamist. Eks see puitosa, mis ka ei olnud seenkahjustusega oli mäda ja osalt pudenes kätte võttes tolmuks.

Liival on hea omadus, et kapillaartõus on 15 cm (või umbes nii), seega kui maapinnast immitseb vett, siis seda ei jõua kõrgemale. Kümnekonna sektimeetri mullase kultuurkihi alt leidsin üsna tiheda savikihi, tundub et seda on sinna pandud ja tihendatud  sellesama vee vastu. Samas on savil kappilaartõus suurem kui liival, ja vee eemalhoidmise asemel hakkab see seda hoopis üles ja sisse tõmbama. Nii et selle peale loota ei saa. Pärast paari sügisest vihmast päeva ei ei jäänud ka veesilm keldrist puudu (pilt lombist), samas tundub selle kogus olevat mõistuse piires ja loodetavasti liivapõrand päästab sellest. Liivakihi peale soovitati panna betoonist kõnniteeplaadid, mis hoiaks põrandat võimalikult siledana ja samas mitte liialt umbsena. Kui vesi saab kusagilt sisse, peab ta ka välja saama; tüüpviga keldripõrandate lahendustes olevat sinna kile panemine - vesi tuleb kile peale ja vaat enam ära ei lähe.

Vee, selle kõige kurja juure, keldrist eemalhoidmisel on tähtis roll ka sokli niiskuskaitsel ja pinnasevee ja sadevee eemaljuhtimisel majast. See on töö, mis on meil veel paraku tuli jätta järgmisse hooaega. Senikaua testime keldri niiskust, temperatuuri ja õunte säilivust seal. Selleks on sinna metallist ja plastist riiulite ning kastidega ajutine ladustus tekitatud. Eks lume sulamine on järgmine kriitiline aeg kus ka maksimaalne veenivoo ära nähtud saab.

Majaalune põrand

Põranda soojustamisest üldiselt oli juttu varasemas postituses. Nüüd sai esimese korruse põrand üles võetud, ja nägi mis seal all siis lõpuks on. Prooviaugud said freesitud varem ja mingi aimdus oli, et midagi mõnusat seal ei ole. Põrand oli valdavalt papiga üle löödud ja eelmistelt omanikelt oli tulnud vihje, et soe ta kindlasti ei olnud. Väljast oli näha, et on olemas põhimõtteliselt soklis tuulutusaugud.

Enne kui põrandalaudu lahti võtma hakati oli veel küsimus, et kas võtta ettevaatlikult et saaks ehk vanu laudu korduvkasutada; aga arvata võis et need on pandud suurte naeltega ja tegu on täispunniga, seega oleks see väga suur lisatöö. Laud mingi eriline laius ja iludus pealt ei paistnud, ja pealegi oli juba plaanis seal teha põrandasoojustus, seega loobusime lauast. Niisiis, põrand üles ja mida me näeme seal all. Eks kaks pilti ütlevad rohkem kui kaks tuhat sõna. Palk ei lähe kitsamaks pildi perspektiivi pärast, vaid see põrandatala välisseina äärne ots ongi muutunud tolmjaks ajalooks. Näha on ka kilekottidest meisterdatud hiirepesa.

Ja ega aeg laudadelegi alt poolt asu pole andnud:



Jah, selline võib olla põrandatala ning põrandalaud kui ta on olnud umbes 90 aastat otse pinnase peal, ja seda on mõnuga purenud söönud mutukad ja seened. Igatahes ekspredid vaatasid ja vaagisid ja ütlesid et seda tala ega lauda taastada ei tasu. Lauahunnikust veel üks pilt, tegelikult pealt on ju päris ok. Kui põrandapapi ka paned, siis ei saagi aru mis all halvasti on:



Iseenesest laiust ju on, lihtsalt paksusega on lood halvasti :). Ühes toas oli põrandat ka remonditud kunagi vene ajal (seal oli vist tulekahju kunagi - ka ahjud on seal "kõigest" 30-40a vanad), ja paigaldatud uued põrandatalad ja lauad olid korralikult õlitatud mingi õudsa masuudiga mustaks ja vasatvalt haisvaks. Isenesest see must tökat hoiab puu hävitajaid eemal küll, ja see tala näib päris ok. Pildil on ka solkli tuulutusava, mis on iseneesest ok, muidu oleks ammu põrandad sisse mädanenud.



Tänapäeval aga nii ei tehta - kui siia talasse pääseb mingi satikas näiteks otsast või kuivamispraost sisse, siis teeb ta seest ikkagi aastatega puhta töö, nii et selliselt "igaveseks" tehtud talasid võib leida seest tühjaks sööduna.

Mis on aga siin süstemaatiline põhiviga, on tala uputamine täiteliiva sisse. Nii teha ei tohi, see võimaldab niiskusel ja satikatel mõnusasti tegutseda. Samuti oli tala ja liiva vahele alla pandud tõrvapapp, ka see teeb pigem halba. Talade vahele käib soojustus ja nende alla käib tuulutusvahe, selline põrand on ka tänapäeval täiesti sobiv.

Et asja õige kontruktsioon üle korrata, siis joonis põhjanaabrite juhendist:

Meie uus 1. korruse põrand on plaanis teha siiski põrandaküttega, ja selleks valada betoonkiht. Siis selline õhus olev põrand võib jääda nõrgaks ning konstruktsioon tuleb umbne:

Vahtpolüstüreenplaadiks peaks olema korralik kraam: XPS - sinine Styrofoam (kallim kui levinud "peno" EPS, aga niiskuskindel ja mõned ütlevad et ainus mida otse maa peale panna kannatab), sobima peaks ka selle analoog Finnfoam-i XPS. Seda pannakse kaks kihti, kindlasti omavahel nihkes vuukidega, et horisontaalseid külmavahesid ei tekiks - alla läks 100mm, peale 50 mm plaat. Penode alla liiva sisse lähevad kommunikatsioonid mis külma ei karda, sest maja all on oodatav temperatuur +7-8 C, keskmine maa temperatuur, ära ei külmu aga sooja vee jahutab ära: elektrihülsid ja kanalisatsioon. Kanalisatsioon tuli jäi meil veel osalt (algusosas) penode vahele, sest vastu tuli seal keldri valatud lagi ja sügavamale seal minna ei saanud:

Need vist ongi kaks põhilist populaarset soojustatud põranda lahendust.

p.s. nii nagu 21. sajandil, nii ka tehti sada aastat tagasi maju vastavalt eesmärgile. Antud maja algne ehitaja/tellija (ma kahtlustan muide sind, Oskar Menning) tegi selle ilmselgelt müügiks või üürimajaks. Ja juba mõne aasta pärast ta selle ka müüs neile, kelle lapselastelt selle ostsime. Ja kõik mis silma ei jää, oli ikka tehtud nii odavalt ja viletsasti kui aga sai. Lisaks absoluutselt soojustuseta jäetud põrandale, kus õhukeseks mädanenud laua all oli välisõhk (ma arvan et kui talvel vesi maha kukkus, siis see sinna ka külmus), oli majasiseste vaheseinade alla jäetud panemata ka vundament - lihtsalt sein seisis (ja altpoolt mädanes) alusliiva peal. Pole siis imestada, et maja sealt keskelt vähemalt 5cm madalamaks oli vajunud. Hea et vähemalt ahjudele vundament taibati alla valada, muidu oleks need olnud juba ammu omadega keldris.

Akende renoveerimine, põhjalikumalt

Aknaid on siin kõvasti, kokku nii 30 kanti, ja et nende seisukord on hinnatud heaks, siis püüame neid renoveerida kus vähegi võimalik ja samas saada mingigi talutav tänapäevane soojapidamine. Sai arutatud õige mitme spetsialistiga, pool internetti pahupidi pööratud, vaadatud renoveeritud aknaid nii mõneski majas ja korteris ja küsitud omanike kommentaare ja hetkel on töövariandiks selline põhimõtteline lahendus:

Ühesõnaga, sisemisse raami pakett lisaliistuga. Kuidas see välja hakkab nägema, ei tea, eks esimese aknaga proovime järgi. Seal on veel ülemised akna osad (vt sisevaadet varasemast postitusest), kus on palju jaotusi, seal tuleb prosspulgad teha õhemaks, ja värvida need seestpoolt et pakett ära mahuks ja normaalne välja näeks.

Mida paksem pakett, seda parem soojapidavuse osas, vt Marepleksi (vihje: nende käest tundub et enamus Tartus tellivad pakette) tabelit. Samas seda raskem see on ja rohkem vana raami koormab, visuaalselt ja pisut vist ka kaalult. Õhim, mida kannataks panna oleks 4 ja 3 mm klaasid, 12mm vahega mis on argooniga täidetud. Nii saaks 19-mm paketi. U-arv ehk 1.5 kanti? Paketi raamiks soovitati tavalise alumiiniumi asemel plastikut - jah, pole mingi traditsiooniline materjal, samas on kergem ja mis veel olulisem - soojem ja väidetavalt hakkab vähem higistama talvel.

Eraldi küsimus on, et milline see lisaliist täpselt tuleb. Mis mõõt? Mis profiil? Kust sellist leida? Kuidas kinnitada - liimiga, naeltega, kruvidega?

Siis veel tihendamine. Üldine reegel on, et välimine raam peab jääma pisut hingama, et aknavahet tuulutada. Väline klaas on sellel "eesti tüüpi aknal" nagu mõni ütleb nende meie tavalisimate sisse-välja käivate kahekordsete akende kohta, üldse pigem tuule ja vihma vastu, mitte külma vastu. See, mis sooja tuppa peab tooma on sisemine raam, ja see peab saama õhutihedalt. Tihendite osas on aga õige mitu koolkonda. Kõige lihtsam on liimida tihend, samas need ei taha pidama jääda ja kui jääb siis nii kõvasti et enam ei saa vahetada ja tuleb ära koos värviga. Saab panna ka klambrilööja klambritega kinni. Igal juhul pressib ta raami väljapoole. Kummitihendist parem olla silikoonist õhuke, 1mm paksune tihend, see ei väsi ära. Veel parem tundub olevat soon lõigata lengi sisse, nagu ülaloleval joonisel, ja sinna sisse panna "kuusekese" profiiliga tihend. Sellise soone lõikamiseks on spetsiaalsed soonefreesid leiutatud isegi (näiteks selline peaks sobima), aga jah see kah lisakulu ja mingi tavaseade see pole. Palju lihtsam on seda soont teha kui leng on lahti lammutatud.

Klassikaline tihendamise viis on kleepida sisemine raam kinni talveks spetsiaalse paberteibiga, eks seda tasub igaljuhul ilmselt teha.

Üldine küsimus on veel, et kuidas logistiliselt tagada, et aken pärast toimiks. Kui leng jääb paika (mis on tavaline ja lihtsaim), siis võib akna korralikult korda teha, aga pärast selgub et see raami sisse ei lähe, sest vana aken pole kunagi täisnurkne ja täpselt mõõdus. Me võtame koos lengiga aknade eest (sest neid tuleb niikuinii nihutada, et välise fassaadiga tasapinda saada), ja saab töökojas akna käima panna. Kas see jääb samamoodi käima ka pärast, on iseküsimus, eks akna ette panijad peavad selle niimoodi paika timmima ja tihendama. Nii et jah, ka siin on mitmeid koolkondi - mõni meister eelistab jätta leng paika, teine tahab koos lengiga töökojas sättida kõik käima.

Spetsialistid ütlevad, et ka restaureeritud aken on võimalik saada sama kindlaks kui uus, ja sama hästi käima kui uus. No eks näis, sõltub materjalist ja meistri osavusest kindlasti, ja palju vaeva raatsitakse ja osatakse sinna sisse panna.

Järgmine küsimus - kuidas viimistleda metallosad - konksud, kremoonid jms. Eks värvist puhastada tuleb nad alguses niikuinii, siis on küsimus kas jätta haljaks (kroomivärvi), mustaks, või värvida akna värvi valgeks, nagu vanasti sageli tehti - oli see siis taotluslik või mugavus. Mingi viimistlus neile lisada tuleb, sest rooste ei taha neid ju ajada.

Kuidas vanal aknal on võimalik kitti asendada, on omaette keemia. Küll saab neid leotada, ettevaatlikult klaasi kaitstes, aga praktika näitab et eriti vanemad klaasid on nii haprad, et enamus lähevad katki. Kui oled osav ja suudad raami värvist puhastada ilma klaasi eemaldamata, ja vana kitt hoiab piisavalt kõvasti kinni (klaas ei "kolksu"), siis soovitatakse isegi kitiparandusega piirduda ja üldsegi mitte seda eemaldada.

Iseasi on veel, et kas see vana puhutud laineline klaas on üks äge asi, mida hoida, või on see midagi sellist, mis selgelt väljavaatamist segab ja udustab. Ka siin võib arvajad selgelt kahte leeri jagada. Üks tahab vana lainelist, "elusat" klaasi, ei taha uusi "musti" aknaruute, teine kurdab et läbi vana klaasi ei näe välja ja ilma ka ei pea ning õigem oleks need välja vahetada. Kulude mõttes on sealjuures klaas, isegi pakett, suhteliselt odav lõbu, võrreldes töö kuluga.

Muide kui kulude teemat puudutada, siis akende renoveerimise eest tundub küsitavat hetkel Tartus 300-450 eur/m² , sealjuures näiteks Tartumaalt Armin Puit (on saanud häid soovitusi), kes käsitöömeetodil on juba paarkümmend aastat teinud tellimusel vanade akende/uste koopiaid, küsib akna puhul suurusjärgus 200 EUR/m². Nii et vana restaureerimine on suurusjärgus topelt kallim!

Kui metallosad on puudu, siis Hea Maja poes on kast kasutatud osadega, ja saab uusi. Vana kremooni komplekti saab ehk 50 EUR kanti, uus läheneb 200le. Kui sellest ei piisa, siis Tallinnast KAR-Grupp või Roswood Haapsalust teevad tellimusel uusi, kasvõi enda joonise järgi. Muinsuskaitse nõuete järgi tegijatele on nad vanad sõbrad. Aga näiteks aknaremoonil siis juba arvesta üle 200 EUR/tk hävinguga.

Suur Õunauputus

Seda, 2016. aastat, jäädakse ilmselt veel mõnda aega mäletama kui Suurt Õunauputuse Aastat. Igas poes on õunakast ja iga linna värava taga korv tasuta õuntega. Eks nii ka meil - need 14 (või enam?) õunapuud on paksult täis, ja õunad on suured ja üliilusad, ei ole kärnas ega midagi. Ei ole mina nii ilusaid kuldrenette näinud, ja isegi klassikaliste hea antoonovkate viljad on suured ja ponksid.

Tartu Roosi väli:

Mõistagi sai varustatud tänavat - ja õnneks oli möödakäijaid kes võtsid julgesti. Sai tehtud kõrimulguni moosi. Ikka jäi puude alla nii palju, et tuli süda kõvaks teha, ja kühveldada autokast kuhjaga täis (see sai muide täis pärast 2,5 puud juba) ning mis teha ...

Kahjuks ei ole meil sobival kujul keldrit, kus hoida talveõunu. Seal on vaja tühjendada põrandat, vedada sisse liiva (vähemalt 20 cm kästi) ja ehitada uus pealispõrand, eeldatavalt betoonplaatidest. Seniks said mõned ilusamad õunad kogutud kastidesse. Need peaksid olema sügisjoonikud.

Ja mahla sai lastud teha varutud ilmselt mitmeks järgnevaks aastaks, sest nüüd peaks mitu aastat õuntega rahulik tulema

Fassaadi teeme puidust

Sügistormid koputavad uksele ja viimane aeg väljast kõik tehtud saada. Fassaad hakkab juba looma ja viimased värvimised ja servad veel vaid lõpetada. Lisaks kahesele brigaadile tuli appi veel kolmene mõneks nädalaks, et saaks nii kiiresti kui võimalik sisse sooja. Isegi katusetegijad on terve nädala järjest usinalt plekki pannud, üksvahe oli neid paaril päeval nädalas näha. Nägin kurja vaeva, et saada leida viimasest profiili, ja ega ei leidnudki. Parim pakkumine oli hinnaga umbes 100 EUR/m2 eest ja vähemalt 6 nädalat oodata. Lõpuks Mihkel tegi käsitsi oma töökojas, nädalavahetusel ära.

Sain teada, et lisaks Tartu ja Nõmme vanadele profiilidele on olemas ka Karlova profiil. Pilt tootjalt:

Vaatasin Karoves ringi, ja tõesti veerand kuni kolmandik vanadest majadest on sellelaadse profiiliga. Lihtsam kui klassikaline Tartu. Seoses sellega tuli mõte jagada, et kust olen saanud või vähemasti leidnud, kui pole saanud puumaterjali Tartust ja vahel kaugemaltki. Täiesti suvalises järjekorras:

• Helia - alati proff suhtumine, viitsivad ka tellimust teha,
• Raitwood - lai valik ja suur laoseis sellest mis olemas on, hea netipood, samas väikseid eriasju eramajale ei tee;
• Puumarket - lähedane nurgapood vastavalt kallima hinnaga, tasub üksikut lauda ostmas käia; samas vähe suurema kogusega teevad täiesti mõistliku projektihinna,
• Balticloghouses (Annikoru) päris suure profiilivalikuga, neilt ongiülaloleva Karlova profiil,
• Assiku (Tartumaalt) omab eriprofiile,  
• Eldur Puit (Pärnu) teeb vanaaegseid liiste ja lauaprofiile,
• Pinska-s (Viljandi) on mitmed vanad profiilid  olemas
• Lihtmaterjali (prussi, lauda) suuremas koguses tasub saeveskist tihumeetriga küsida - näiteks võiks Ihamaru ja Igavere saekaatrid üles otsida.
• Materjale, ka puitu olen toonud peamiselt Tartu ESPAK-ist - kui osta palju ühest poest, ja see pole suur nagu K-Rauta või Bauhof, siis võib projektimüügist päris hea allahindluse saada (vihje: küsi Gennadit).

Tallinnas ja Harjumaal on veel kindlasti palju tegijaid, mulle jäid nood lihtsalt kaugeks. Võibolla on ka Tartumaal mõni, kes mulle ette ei jäänud. Kui oskad soovitada kedagi, anna teada.

Soojustused - seinad ja põrandad

Mis on vana (ja ka uue) maja standard küsimus meie mitmekülgses kliimas? Loomulikult see, et kuidas see soojaks saada. Meie jutuksolev maja on säästetud 90ndate õudussoojustuste kampaaniast, kus pandi penosid, kilesid ja jumal teab mida jumal teab kuhu, mispeale nii mõnigi ilus puumaja lihtlabaselt maha mädanes. Siin elanud vanataat sellise mugavusega ei pirtsutanud, põrand oli talvel ilmselt nullilähedane ja ka seinte profiili ja mõnes kohas läbijooksu vaadates ei saanud soojapidavusest juttugi olla. Oli see nüüd suurest tarkusest, või lihtsalt võimaluste taga kinni, ei teagi.

Suure soojustustarkusega ei hiilanud paraku ka maja algsed ehitajad. Alustame põrandast. Nimelt on vana aluspõrand tehtud alt tuulduv. Iseenesest on see hea ja puumajale igati sobiv ehitusviis - niiskus mis altpoolt paratamatult tuleb saab ära kuivatatud, ning selliselt ehitatud puumajad võivad toimida hästi sajandeid. Normaaljuhul peaks selline põrand olema midagi sellist (see on tänapäevases variandis):

Vundamendiäärde (soklisse) tehakse õhuaugud, et õhkvahe tuulduks, aukudele pannakse restid näriliste jms vastu ja kõik on korras. Taladevaheliseks soojustuseks pandi vanasti liivasegu, saepuru vms, tänapäeval võib seal kasutada kaasaegseid materjale. Veel detailsemalt saab lugeda siit soomekeelsest juhendist.

Aga mitte alati pole olnud ehitusega õnne, ning meie puhul oli soojustuse liivakiht pandud vaid maapinnale, ning tuulutatavaks oli tehtud - üllatus - üllatus talade vahe,  nii et otse põrandalaudade alt käib läbi välisõhk. Talaaluse tuulutuse asemel oli talavaheline tuulutus. Liigniiskusega vähemasti probleeme pole (teoorias), aga imestada ei maksa ka, et vanad elanikud ütlesid et põrand oli külmemast külmem.

Plaanis on põrandale teha valatud põrandaküttega tüüplahendus: kus on maapinnal liiv (vähemalt 15 cm, et kapillaartõusu ära võtta), otse sellel 50+100 mm penod, sellel kile ja põrandasoojendusega betoonpõrand. Põranda alla jäävad veel külmad torud (vesi, kanal., elektrijuhtmete kõrid), ja põranda sisse soojad torud.

Teine konstruktsioon, mida vist igaüks tahab soojustada, on välisseinad. Vana sein oli püstpalkidest, hädavaevu takutatud (või siis lahti kuivanud aastakümnetega), seespoolt rohvimatil krohvi ja tapeediga, väljast laudis ja laudise taga tihedalt saepuru täis. Oma aja standardite kohta üsna korralik, kui takutusega koonerdamine ehk välja jätta:

Välisseina või peenemalt öeldud hoone välispiirdega meie kliimas on see põhiteema, et see on pidevalt märg - vihm, lumi ja neli aastaaega (v.a. rahvusvaheline imperialism) ei anna talle iial asu. Seega tuleb niiskust vältida (laiad räästad!), selle seina sisse pääsemist takistada (veekindel välisvooder, nt krohv), või kui sein on näiteks puuga vooderdatud, ja saab ikka aegajalt märjaks ka seest, siis peab see saama ära kuivada. Puit ei karda vett, kui ta saab ära kuivada. Vana sein töötas läbikuivamise põhimõttel - ahiküttega saadi tuba soojaks, ja tekitati alarõhk. See tõmbas välispiirdelt niiskuse läbi seinte tuppa - see kuivatas seina ja samas niisutas toaõhku. Sellepärast polegi vanas ahiküttega ruumis õhukuivuse probleemi; küll aga võib olla seinte külma ja niiskuse probleem. Nüüd teeme seina ägedasti soojaks, asendame ahjudradiaatoritega, ja seina läbiv süsteem on rikutud - tulemusena hakkab maja vooder eriti väljast kiiresti mädanema ja lagunema. Lahenduseks on tuulduv laudis - välislaudise taga peab olema piisav ja toimiv õhuvahe (vähemalt toll - täpsemalt sentimeeter kõrguse meetri kohta), mis kuivatab laudist seestpoolt. Lisame tuuletõkke ja minimaalse soojustuse, ja saame näiteks sellise seina:

See siin on tegelikult mõneti oma leiutis - kui keegi leiab siin vea, siis paluks kiirelt teada anda! Tavalisem on tegelikult puitroovitus palgil (eriti hea kahte pidi risti - puit on ikkagi villa vahel külmasillaks), ja roovituse vahel vill, ja seal peal õhuke roheline tuuletõke, aga antud variant tundus tulevat ägedam. Villa paksust võiks muidugi olla julgelt rohkem, ja uuel majal pannaksegi, aga eks vana maja puhul peab vaatama ka muid piiranguid - fassaadi räästaid pärast maja paisutamist, eelarvet jne. U-wert.net muide arvutas selle seina soojuspidavuseks 0,218 W/m²K (vaata täisaruannet igasugu kõveratega), mis võiks olla suht normaalne number. Nagu eelnevalt Liisi kirjutas, sai palkide vahed kõik spetsiaalselt korralikult takutatud (ja jumala pärast - ärge vahtu sinna pange!). Oluline on teipida korralikult tuuletõke, sest vahed seal hakkavad kõik sooja läbi andma - eriti arvestades et tuuletõkke peal on otse välisõhk - laudise tuulutus.

Ühes seinas katsetame veel teistsugust välissoojustust - palgil on kõva kivivill, mis on krohvitud (krohv on eeldatavasti päris heaks tuuletõkkeks), sellele lähevad laagid laudise jaoks, millede vahel on õhuvahe ja seal siis jälle laudis. Eks pärast saab termokaameraga proovida kas on mingi soojuspidavuse vahe täheldatav. Ja kui on, siis tuleb sellega leppida, sest järgneva 50a jooksul ei ole siin küll plaanis midagi veel parandama hakata.

Sissepoole soojustust pole plaanis lisada - parandame krohvi ja viimistleme. Eks saaks soojemaks muidugi kui sinna midagi lisada, aga eks eelarve ja aeg panevad siin omad piirid. Üldiselt on ikka õigem seinu soojustada väljaspoolt.

Kui põrand ja seinad on soojad, siis jääb veel katus, mille kaudu pidavat ka lahkuma tubli hulk soojust (allikas):

Teise korruse lae peale, ehk külma pööningu põrandale on plaanis panna eelkõige puistevill - rulli ja lehtmaterjali vahele kipuvad alati väikesed vahed jääma või tekkima. Eks näis, palju mahub, kui niikaugele jõuame. Esialgu on viimased kuivad päevad ja katus ja fassaad vajavad kiiret lõpetamist...

Täiendus: FB kommentaaridest tuli isenesest täiesti hea soovitus, et mineraalvilla asemel kasutada tselluvilla, mis korjab paremini niiskust ja hiljem annab seda ära. Sobib vana palkseinaga paremini. Tselluvilla jaoks tuleks paigaldada roovid ja siis märgpritsida vill sinna vahele viia.  Ühtlasi peaks see täitma ka palgivahesid, osalt asendama takutamist, eriti kui on ümarad palgid ja vahed suured. Pealt katta tavalise rohelise tuuletõkkega. Soojuspidavus saab teoorias pisut kehvem, kui mineraalvilladel, samas niiskus/hingavust on oodata paremat. Paraku on keskmine ehitaja teadlikkus veel tasemel, et ta arutab, kas panna peno (ei!) või villa, ja kas palgivahesid lasta ehitusvahuga kinni (2x ei!), seda et on olemas tselluvillad näiteks Tiit Masso Ehitusfüüsika raamat ei mainigi.

Julm seenehooaeg

Sügis on ikka seenehooaeg, ja eriti tänavuse vihmase suve peale võib seeni leida kust iganes. Et mul metsa pole viimasel ajal aega olnud minna, siis tulid seened ise minu juurde, otse majja. Õige mitmesse kohta. Vana elamise keldris on korralik betoonsisu, ja sealt olen juba mõnda aega tagasi leidnud ümaraid seeni. Selline nunnu väike šampinjon ikka. Nüüd Vambolast leidsin palkide vahelt teistsugust fungust, mida südamerahustuseks viisin Tartu Mükoloogiakeskusesse Heina tänaval. Et seal saab 3 proovi 100 rahaga, siis võtsingi kolm proovi korraga. Ärge teie interneti ega silma järgi seeni majas määrake, proovid on võrreldes muuga ja võimaliku hävinguga suhteliselt odavad ja tulemuse sain mina juba järgmisel päeval.

Esimene proov - see betoonseina vahel vohav šampinjon ei olnud ikka šampinjon, vaid pesueht harilik murumuna. Nüüd sain aru miks mükoloog küsis, et miks ma aiast seeni talle tõin. Aga ei, tõesti, keldris tavalise betooni vahel juba mitu aastat elanud oma elu ja kasvatanud mügaraid. Minuteada noorest peast isegi söödav? Hetkel tõsi ilusaid viljakehasid polnud, vaid ühe leidsin, ülejäänud olid suvesoojusega vist nälga jäänud ja pruuniks tombuks kuivanud.

Teine proov, alloleval pildil (kehvasti) näha palkide ja vaheseina vahele roninud elukas on perekonnast korgikud. Tekitab pruunmädanikku, ja levib aeglaselt. Niiskuse hävitus ja tuulutus peaks talle üsna hea lõpu tegema.

Kolmas proov aga oli selline, mille kohta spordisõbrad kasutaksid kuulsat väljendit "halb analüütiline leid...". Õnneks vaid (väga) niiskes keldris muldpõrandal oleva mädanenud kasti peal, aga siiski. B-proovi avamise peale siin loota ei tasu, risk on suurem kui paar aastat võistluskeeldu, tuleb tõsisemad abinõud kasutusele võtta ja spetsialistid kohale tellida. Ja spetsialist käiski, vaatas asja üle.

Pole hullu midagi - kui see kuri seen pole läinud mööda keldri seinu üles, siis on see keldri põrandal vanades puukastides ja piisab lokaalsest tõrjest. Kelder kogu puumaterjalist puhtaks, põrandalt mulda 15-30 cm ära puhastada (just niiskuse pärast) ja asendada liivaga, et ei tekiks niiskuse kapilaartõusu. Seejärel soovitati keldripõrandale panna betoonplaadid - need kõnniteeplaadid põhimõtteliselt, mitte umbselt kinni betoneerida. Samuti tagada keldris hea tuulutus, näiteks ukse sisse suletav tuulutusava lisada, siis saab sealt suure niiskuse välja (seda tõesti jagus!). Mõtlesin suisa keskse ventilatsiooniga kelder ühendada, aga seda polevat vajagi. Puurisime veel põrandasse mõned augud, et selle alust uurida, ja seal oli pilt puhas ja kuiv. Tuulutatav vundament on ikka hea asi. Põranda alt saime küll muid üllatusi, millest teinekord pikemalt.

Hilisem täiendus: köögialusest moosikeldrist leidsime veel mingit teist seent riiulil elamas, aga spetsialisti väitel majaseen see pole, kuigi profaanile näis pimedas üsna sarnane. Nii et kui kahtled - lase teha analüüs!

Takutamisest, lühidalt

Mul on ka aeg lõpuks sõna võtta, ja millest ma ikka paremini oskaksin rääkida kui takutamisest. See sõna juba iseenesest on muidugi selline, mis normaalsele inimesele suurt midagi ei ütle. Üle-eelmisel nädalal ja veel nädal enne seda, kui takutamisega aktiivselt tegelesin, küsisid sõbrad-tuttavad ikka, et noh, kuidas kooliaasta algas ja kuidas muidu elu läheb, ja mina muidugi vastasin, et suurt uudist polegi, muudkui takutan. Esimese korraga ei saanud vist keegi aru, mislaadi uus hobi mul on. Pärast paari kordust ja viidet tegusõna baasile - takk - selgines nii mõnegi vestluskaaslase nägu. Aga mitte kõigi.

Takutamine on loomulikult takuheide toppimine palkmaja pragudesse. Meie Vambola oli algselt topitud vist erinevate inimeste poolt, kellel olid erinevad töömeetodid ja -kultuur. Õuepoolsel küljel oli lisaks takule pandud palgivahedesse ribadeks rebitud riideid - linaseid pükse, särke ja linikuid, aga ka villaseid kampsuneid ja salle. Otsaküljed olid suures osas üldse toppimata (arvestusega, et verandal ja trepikojas pole sooja vaja?) või oli takk lihtsalt ajaga tolmuks muutunud. Tänavapoolne külg seevastu oli kohati väga tihedalt ilusat takku täis, ainult et need vaheldusid vahedega, kus takk täiesti puudus, ja see tegi toad ikkagi külmaks. Seda taku puudumist märkasin just eemaleulatuva majaosa puhul.

Vahed, kus polnud enam midagi peale ämblikuvõrkude ja tolmu ning kus ruumi uut takku sisse panna oli rohkem kui küll, toppisin täis mujalt ära võetud vana takku. Eriti edukalt sa taaskasutada akende ümber olnud takutorte, mis olid säilinud ilusa ja pikakiulisena. Saepuru-laadse praotäite viskasime siiski ära.

Takutamise mõttekuses olen ma siiani veendunud vaatamata sellele, et skeptikud osutasid alatasa vastuolule takutamise (+seinte soojustamise) ja restaureeritavate akende õhukindlusetuse vahel. Maja hakkas tunduma kohe tugevama ja toekamana, mitte sellise hõreda ehitisena nagu ta enne oli. Marko, meie ehituse põhiline töömees ja tugi, oli ka seda meelt, et taku pealt ei tasu kokku hoida. Eriti meeldis mulle tema põhjendus, miks just mina võiksin takutamise ära teha: motivatsiooni selliseks hirmsaks monotoonseks ja ajudele käivast tööks (Marko kohaselt) on peamiselt inimestel, kes selles majas hiljem ka elama hakkavad. Kui ma muidu nõustun Markoga alatasa, siis takutamise kui tegevuse stigmatiseerimist ma ei toeta. Minul on lausa kahju, et see töö otsa sai ja järgmisena pean hoopis tapeeti maha kiskuma, olgugi et see tundub olevat seina kinnitatud vähemalt Super Attackiga, kui mitte millegi veel kangemaga.

Minu takutamise vaimustus oli veidike ka nakkav. Ilmnes nö Huckelberry Finni ja Tom Sawyeri fenomen, kus aia värvimine tundus nii ahvatlev, et kõik möödujad tahtsid kätt proovida. Kahjuks nakkas see ainult meie lastele ja sedagi vaid viieks minutiks päevas. Üks inimgrupp, kellele see aga üldse ahvatlev ei tundunud, olid taksojuhid. Taksojuhid on meie Vambola-elu igapäevased statistid. Meie tänav on tasuta parkimise ala, ja lisaks pole Maarjamõisa ees kõikide taksode jaoks ruumi. Igatahes seisavad, lobisevad, puhkavad, pööravad autosid ringi, igavlevad meie maja ees sageli taksojuhid, kes tundusid mulle ideaalsed abilised takutamisel. Kui ma aga tegin eriti igavlevate nägudega isenditele ettepaneku võtta takk ja pahtlilabidas ja tulla teha igavuse peletamiseks veidi tööd, keeldusid nad enne, kui jõudsin lause lõpetada. Nende argument oli ka muidugi igati mõistetav: nad väitsid, et teevad taksojuhi-tööd ainult seetõttu, et muidu sunniksid nende naised neid kodus mõnda hirmsat ja mõttetut tööd tegema. Nagu takutamine.

Viimase taku toppisin Vambola maja lõpututesse seinapragudesse 11. septembril. Sellegipoolest ei tundu, et täitmatu maja nüüd selle värske takuga lõplikult rahul oleks. Vähemalt üks plekk-katuse alune seinajupp ootab veel ees, ja sellest on minul kui kirglikul takutajal ainult hea meel.