Mul on ka aeg lõpuks sõna võtta, ja millest ma ikka paremini oskaksin rääkida kui takutamisest. See sõna juba iseenesest on muidugi selline, mis normaalsele inimesele suurt midagi ei ütle. Üle-eelmisel nädalal ja veel nädal enne seda, kui takutamisega aktiivselt tegelesin, küsisid sõbrad-tuttavad ikka, et noh, kuidas kooliaasta algas ja kuidas muidu elu läheb, ja mina muidugi vastasin, et suurt uudist polegi, muudkui takutan. Esimese korraga ei saanud vist keegi aru, mislaadi uus hobi mul on. Pärast paari kordust ja viidet tegusõna baasile - takk - selgines nii mõnegi vestluskaaslase nägu. Aga mitte kõigi.
Takutamine on loomulikult takuheide toppimine palkmaja pragudesse. Meie Vambola oli algselt topitud vist erinevate inimeste poolt, kellel olid erinevad töömeetodid ja -kultuur. Õuepoolsel küljel oli lisaks takule pandud palgivahedesse ribadeks rebitud riideid - linaseid pükse, särke ja linikuid, aga ka villaseid kampsuneid ja salle. Otsaküljed olid suures osas üldse toppimata (arvestusega, et verandal ja trepikojas pole sooja vaja?) või oli takk lihtsalt ajaga tolmuks muutunud. Tänavapoolne külg seevastu oli kohati väga tihedalt ilusat takku täis, ainult et need vaheldusid vahedega, kus takk täiesti puudus, ja see tegi toad ikkagi külmaks. Seda taku puudumist märkasin just eemaleulatuva majaosa puhul.
Vahed, kus polnud enam midagi peale ämblikuvõrkude ja tolmu ning kus ruumi uut takku sisse panna oli rohkem kui küll, toppisin täis mujalt ära võetud vana takku. Eriti edukalt sa taaskasutada akende ümber olnud takutorte, mis olid säilinud ilusa ja pikakiulisena. Saepuru-laadse praotäite viskasime siiski ära.
Takutamise mõttekuses olen ma siiani veendunud vaatamata sellele, et skeptikud osutasid alatasa vastuolule takutamise (+seinte soojustamise) ja restaureeritavate akende õhukindlusetuse vahel. Maja hakkas tunduma kohe tugevama ja toekamana, mitte sellise hõreda ehitisena nagu ta enne oli. Marko, meie ehituse põhiline töömees ja tugi, oli ka seda meelt, et taku pealt ei tasu kokku hoida. Eriti meeldis mulle tema põhjendus, miks just mina võiksin takutamise ära teha: motivatsiooni selliseks hirmsaks monotoonseks ja ajudele käivast tööks (Marko kohaselt) on peamiselt inimestel, kes selles majas hiljem ka elama hakkavad. Kui ma muidu nõustun Markoga alatasa, siis takutamise kui tegevuse stigmatiseerimist ma ei toeta. Minul on lausa kahju, et see töö otsa sai ja järgmisena pean hoopis tapeeti maha kiskuma, olgugi et see tundub olevat seina kinnitatud vähemalt Super Attackiga, kui mitte millegi veel kangemaga.
Minu takutamise vaimustus oli veidike ka nakkav. Ilmnes nö Huckelberry Finni ja Tom Sawyeri fenomen, kus aia värvimine tundus nii ahvatlev, et kõik möödujad tahtsid kätt proovida. Kahjuks nakkas see ainult meie lastele ja sedagi vaid viieks minutiks päevas. Üks inimgrupp, kellele see aga üldse ahvatlev ei tundunud, olid taksojuhid. Taksojuhid on meie Vambola-elu igapäevased statistid. Meie tänav on tasuta parkimise ala, ja lisaks pole Maarjamõisa ees kõikide taksode jaoks ruumi. Igatahes seisavad, lobisevad, puhkavad, pööravad autosid ringi, igavlevad meie maja ees sageli taksojuhid, kes tundusid mulle ideaalsed abilised takutamisel. Kui ma aga tegin eriti igavlevate nägudega isenditele ettepaneku võtta takk ja pahtlilabidas ja tulla teha igavuse peletamiseks veidi tööd, keeldusid nad enne, kui jõudsin lause lõpetada. Nende argument oli ka muidugi igati mõistetav: nad väitsid, et teevad taksojuhi-tööd ainult seetõttu, et muidu sunniksid nende naised neid kodus mõnda hirmsat ja mõttetut tööd tegema. Nagu takutamine.
Viimase taku toppisin Vambola maja lõpututesse seinapragudesse 11. septembril. Sellegipoolest ei tundu, et täitmatu maja nüüd selle värske takuga lõplikult rahul oleks. Vähemalt üks plekk-katuse alune seinajupp ootab veel ees, ja sellest on minul kui kirglikul takutajal ainult hea meel.
Väga hea. Aga kas selline koht nagu lae ja seina puutepunkt, mul on see kuidagi väga hõre, pööningult vaadates nägin ka tuppa, sinna iseenesest läheb ka takk? Ja palgi ning ning vundamendi vahe ülespoole hüdrotõket?
ReplyDeleteMu personaalne amatööri seisukoht on, et paneksin takku eelkõige sinna, kus pole niiskust liiga palju. Ehk siis lae vahele paneks, palgi ja vundamendi vahe võib olla aga olemuselt niiske (külm sokkel tekitab kondentsvett) ja seal võib miski muu paremini sobida. Näiteks aknalengi vahele läks ikkagi, mis salata, ehitusvaht; nende paarisentimeetriste vahede kindel kinnitakkumine tundus võimatu, kuigi vanasti tehti ka seda. Vanasti oligi nõue õhukindlusele teine, õigupoolest ei tohtinudki seinad liiga õhukindlad olla, sest väljast pidi värske õhk pääsema sisse, läbi seina tulles soojenedes, et siis kasutatuna korstna kaudu välja tõmmatud saada. Põhimõtteliselt eelsoojustusega sundventilatsioon, kus soojusvahetiks oli sein ja sunduseks korstna tõmme. Tänapäeval on kütmine/energia jube kallis ja tuleb seinad nii õhukindlaks saada kui võimalik. Suuremad vahed kui paar senti tuleks pigem põhimaterjali - puiduliistude/palkide/prusside abil ära täita, aga eks oleneb konkreetsest kohast.
Delete