Sügisvihmad on tulekul, ja see meenutab et juba sel suvel sadas mitte vähe ning katus sel vanal majal lasi õige mitmest kohast läbi. Oma väärika vanuse seisukohast aga mitte väga palju - oli üks problemaatiline neelukoht, mis määndas ikka ka seina, mis läks suuremaks plommiseks, läbi, ja tulemuseks oli nii mõnigi selline (või veel hullemad) aknapiit. Eks need tule kõik ära plommida. Need läbi sadanud kohad olid valdavalt näha juba maja ostes, seega üllatusmoment jäi õnneks nõrgaks. Millisel vanal majal neid poleks?
Eri arvamusi katuse mõistliku renoveerimise suhtes kogunes mitmeid - mõni arvas, et see 1-mm paksune eestiaegne plekk kestab veel 100 aastat. Ehk kestakski. Seda oli ikkagi üsna hoolega hooldatud ja värvitud iga mõnekümne aasta tagant. Samas muutub vana plekk rabedaks ja ei kannata eriti painutamist ega parandamist. Teine arvas, et maja säilimise ja kuivamise seisukohast on katus esimene asi, mis korda teha tuleb, ehk siis välja vahetada. Praegu jäi on ka kesktee - osa vahetada, osa jätta vana. Tuleb huvitav mitmevärviline, sest uut plekki ei või (kannatagi) mitu aastat värvida, enne peab tekkima loomulik karedus ja tsingi korrosioon.
Aga millist uut katust panna? Üks argument on kulu. Plekk ise on tegelikult suhteliselt odav, kui rulliga ostad. Kallis on töö. Sai küsitud pakkumisi, ühelt tuntud katusefirmalt esmalt. Pinda sai hinnatud 250 m², ja kuju pole sel teps mitte kõige lihtsam. Hinnaks päris profiilplekiga pakuti 88 €/m², koos paigaldusega ja lisadega. Sama firma pakub ka nn Klassik-katust, see on sisuliselt valtsiimitatsiooniga plekkkatuse-sarnane toode, mis näeb välja nagu päris, aga on lihtsam paigaldada (lihtsamal katusel võib iga töömees hakkama panna), sest valtse tegelikult ei tehta, ja kokkuvõttes maksab vähem. Sellise hinnaks pakuti muide 68 €/m², ikka täiskomplekt (eeldatavalt, ega kunagi ei tea mida "unustatakse" pakkuda), nii et tõesti tubli 30% odavam. Need aga tundusid kuidagi liiga moodsad standardlahendused. Kes siis tahab katust, mis näeb välja nagu uus, vana maja otsa? Lõpuks sai võetud plekimeister, kes oli nõus osalise vahetusega ja jupphaaval tegemisega. Kui vana plekk maha sai kruvitud, tuli välja mis värvi võis algne katus olla:
Senini tundub, et uus on päris hästi sätitud vana järgi, aga eks lõpptulemus mitte-läbisadamise näol hakkab paistma alles aastate jooksul.
Roovitus oli pleki all küll täiesti masendav, isegi kooritud ei olnud neid pinde, kui käega peale vajutasid vajus mõni pooleks.
Uus alus saab vähemasti kindlam, midagi sellist:
Mis katusel on veel huvitavat on korstnad. Antud korstendele on 2001.a. paiku laotud uued pitsid. Nagu näha, siis silikaattellis oli juba siis allpool igasugust kvalideediarvestust. Unustage ära veneaegne tõde, et silikaat on mingi kõvem kivi - ei ole. Täielik saast on tänapäeva oma ja seda ei tohi kasutada, vähemasti fassaadis mitte. See siin laguneb täiega ja on plaanis üle krohvida.
Lõpuks jäi üles küsimus, et äkki on viimane plekk polegi eestiaegne, äkki on hoopis pandud saksa ajal... ?
Eri arvamusi katuse mõistliku renoveerimise suhtes kogunes mitmeid - mõni arvas, et see 1-mm paksune eestiaegne plekk kestab veel 100 aastat. Ehk kestakski. Seda oli ikkagi üsna hoolega hooldatud ja värvitud iga mõnekümne aasta tagant. Samas muutub vana plekk rabedaks ja ei kannata eriti painutamist ega parandamist. Teine arvas, et maja säilimise ja kuivamise seisukohast on katus esimene asi, mis korda teha tuleb, ehk siis välja vahetada. Praegu jäi on ka kesktee - osa vahetada, osa jätta vana. Tuleb huvitav mitmevärviline, sest uut plekki ei või (kannatagi) mitu aastat värvida, enne peab tekkima loomulik karedus ja tsingi korrosioon.
Aga millist uut katust panna? Üks argument on kulu. Plekk ise on tegelikult suhteliselt odav, kui rulliga ostad. Kallis on töö. Sai küsitud pakkumisi, ühelt tuntud katusefirmalt esmalt. Pinda sai hinnatud 250 m², ja kuju pole sel teps mitte kõige lihtsam. Hinnaks päris profiilplekiga pakuti 88 €/m², koos paigaldusega ja lisadega. Sama firma pakub ka nn Klassik-katust, see on sisuliselt valtsiimitatsiooniga plekkkatuse-sarnane toode, mis näeb välja nagu päris, aga on lihtsam paigaldada (lihtsamal katusel võib iga töömees hakkama panna), sest valtse tegelikult ei tehta, ja kokkuvõttes maksab vähem. Sellise hinnaks pakuti muide 68 €/m², ikka täiskomplekt (eeldatavalt, ega kunagi ei tea mida "unustatakse" pakkuda), nii et tõesti tubli 30% odavam. Need aga tundusid kuidagi liiga moodsad standardlahendused. Kes siis tahab katust, mis näeb välja nagu uus, vana maja otsa? Lõpuks sai võetud plekimeister, kes oli nõus osalise vahetusega ja jupphaaval tegemisega. Kui vana plekk maha sai kruvitud, tuli välja mis värvi võis algne katus olla:
Senini tundub, et uus on päris hästi sätitud vana järgi, aga eks lõpptulemus mitte-läbisadamise näol hakkab paistma alles aastate jooksul.
Roovitus oli pleki all küll täiesti masendav, isegi kooritud ei olnud neid pinde, kui käega peale vajutasid vajus mõni pooleks.
Uus alus saab vähemasti kindlam, midagi sellist:
Mis katusel on veel huvitavat on korstnad. Antud korstendele on 2001.a. paiku laotud uued pitsid. Nagu näha, siis silikaattellis oli juba siis allpool igasugust kvalideediarvestust. Unustage ära veneaegne tõde, et silikaat on mingi kõvem kivi - ei ole. Täielik saast on tänapäeva oma ja seda ei tohi kasutada, vähemasti fassaadis mitte. See siin laguneb täiega ja on plaanis üle krohvida.
Lõpuks jäi üles küsimus, et äkki on viimane plekk polegi eestiaegne, äkki on hoopis pandud saksa ajal... ?
No comments:
Post a Comment