Põranda valu

Et see on nii suur ettevõtmine, siis panin kirja peamised sammud kuidas teha nn umbne põrand. Kindlasti on omal kohal ka alt tuulutusega põrand paljudel juhtudel, nii nagu vanasti enamasti ka tehtud. Ma ei julgenud sellele jääda, ja sinna põrandakütte lisamine on vist ka keerukam. Vahel on mõistlik valida lahendusi ka lihtsalt sellepärast et need on ehitajatele tuttavamad.

1. Vana põranda eemaldamine. Sellest oli juttu varasemas postituses. Oi kui palju üllatusi on oodata vanal majal
2. Aluspind puhtaks. Selleks tuli meie puhul peamiselt pinnast eemaldada, sest alt tuulutus oli pehmelt öelda puudulik. Loogilisem võiks olla, et tuleb täidet tuua. Eemaldada kõik, mis kõduneb (orgaanika, puidujäägid jne), seal hakkavad muidu seened ja putukad elama.
3. Tasandasime liivaga, täitsime kividega. Võib ka kergkruusa ja killustikku kasutada, olenevalt olukorrast. Igal juhul peaks see võimalikult tasane ja stabiilne jääma. Liiva jaoks saime vedaja Aardla karjäärist, toodi väike kalluritäis, u 10m3 alla 100EUR-iga kohale.
4. Sinna aluskihti panime meie elektrijuhtmed ja kanalisatsioonitorud, mis võivad olla nn külmas tsoonis. Külma on seal maapinna keskmise temp jagu, ehk +6-7C, kui pole just vundamendi lähedal siis külmumist pole üldiselt karta. Osalt tulid torud meil nii kõrgele, et tuli järgmisse kihti sisse lõigata
5. Sinna peale sättida kiht "peno", tavaliselt EPS või kallim veekindlam sinine XPS. Seda soovitatakse 15 cm, kahes kihis (10+5 siis), nii et vuugid ei läheks vastamisi.
6. Peno sisse läksid põrandaalused "soojad" torud - vesi, sooja vee ringlus, soe vesi ja küttetorud mis pidid jõudma maja teise ossa. Torude paigaldus - paar päeva.
7. Peno ja betooni äärtesse sai pandud 25mm isolatsioon vundamendist, mille et ei tekiks külmasilda soklist betoonpõrandasse, ja et isoleerida puit ja kivi, mis on alati hea mõte. Toa sees puitosad said eraldatud kitsama teibi moodi isolatsiooniga.
8. Peno peale läks armatuur betoonivalu jaoks, vist oli 15-cm sammuga metallvõrk.
9. Metallvõrgu peale kinnitati traadikestega põrandakütte torud, kaksikspiraalidena, vastavalt kütte projektile. Seal olid määratud 16-mm torud, kuigi 20mm paistab olevat (eestis) tavalisem. Peenema eelis on, et see on tihedama sammuga, mis peaks tagama ka vähe ühtlasema põrandakütte; samas panemisvaeva on vähe rohkem samal põhjusel. Kui torud valmis, siis lasti sinna 6ATM surve eelsurvestuseks ja prooviks. Mõni päev peaksid olema surve all, et paisuksid (sest need paisuvad ka sooja küttega), surve alla jäi ka betoonivalu ajaks. See võttis meil umbes 3 päeva.
10. Metallvõrgu alla mahtus veel hulga juhtmeid (hülsid täpsemalt) ja mõned lisatorud, mis jäid betooni
11. Metallvõrk tõsteti "konnadega" ülesse
12. Kokkuvõtteks tekkis konstuktsioon, kus sai arvestatud 8cm paksuse betoonikihiga. Mõni paneb paksema, 9-10 cm.
13. Lõpuks saime tellida betooni Tartu Betoonimeistrist, arvestades tellitav maht väikese varuga ja 9 cm-ga paksusega nagu betoonimüüja soovitas (plaanis oli puhast 8 cm valada). Betooni eest küsitakse suurusjärgus 100EUR kantmeetrist, koos veoga linnas. Sealjuures praktiliselt kõik kogus kulus ka ära. Ilm juhtus olevat külm (põranda ehituse ajal -5C väljas) ja valu ei taha kuivamise alguses külmumist, seega tegelesin mitu päeva soojapuhuri ja ahju abil ruumi +5C peale kütimisega. Selleks ajaks kui reaalselt betoonini jõudsime, jõudis ilm ootamatult keerata 0+C peale, seega polnud vaja külmumiskindlat lisa sinna panna. Vundamendi soojustasin väljast lumega igaks juhuks ikka ära. Betoon toodi mitme sõidukiga (Tartus üle 5 m3 ühe sõidukiga ei tooda, näib) ja pumpamine ja laialiajamine võttis kolme mehega mõne tunni. Silumine aga pärast "kopteritega" veel mitu tundi, ja seda tuleb teha kiirelt, enne kui betoon kivistuda jõuab. Kokku koos silumistega võttis betooni laialiajamine pika üle 10-tunnise tööpäeva; või vähemalt nii nad oma arvele kirjutasid :)
14. Lõpuks jäi betoon kuivama. Alul higistas soe betoon täiega aknad märjaks, nii et tuli uste kaudu tuulutada ja auru välja lasta isegi. Mõne päeva pärast kannatab aga juba peal käia, ja kütte võib 3-4 nädala pärast sisse lasta, siis peaks ka täistugevus saavutatud olema.
15. Betoonikihi peale läheb veel tasanduskiht ja selle peale põrandaviimistlus, ehk õhuke põrandalaud.

Ajaliselt võttis meil see kõik muide alates põranda lammutuse algusest (teine pilt) kuni viimase pildini umbes 5 nädalat, platsil oli keskmiselt 2-3 üldehitajat, lisaks eraldi torude ja elektri paigaldajad.

Ja kogu esimese korruse põranda lugu piltides:

 

 

 

 

 

  

 

   

Tark kodu - nutikodu

Kui itimees hakkab kodu planeerima, siis kõigepealt pannakse korralik Internet, siis nutikodu lahendused ja kui raha üle jääb siis midagi muud ka.

Mis tarkust saab siis kodusse toppida tänapäeval? Üldiselt koosneb nutikodu lahendus keskusest, mis on põhimõtteliselt võrku ühendatud arvuti mida programmeeritakse (ja saab ise programmeerida) reageerima anduritele (sisendid) ja juhtima erinevaid väljundid - põhimõtteliselt eri lüliteid või näite. Esimene näide on tavaliselt tark termostaat - kui andur leiab et tuba on jahe, keerab kusagil keskseadmes sooja juurde, ja seda saad oma telefoni appis veel vaadata ja juhtida. Kui leiab, et toas on liikumine ja kõik on kodust ära, saadab videopildi sinu mobiilile; lülitab puldi nupuvajutuse peale lahti hoovivärava jne. Pea kõik need asjad on muidugi võimalikud ka ilma nutikoduta, iga seadet eraldi juhtides, tänapäeva tehnika toob selle kõik ühte kohta ja teeb igasugu keerukate reeglite järgi (nt kellaajast, nädalapäevast, inimeste kodus viibimisest jne sõltuvalt) täiendavalt seadistavaks. Siin on rida seadmeid mis juhivad või mida juhitakse, mis jäid tootjate lehtedel ette:
 1) andurid: toakliima: temperatuur/niiskus/õhurõhk/co2, liikumine toas, suitsuandur, kaamera, ukse/akna andurid, müra/heli, paneeli/nupu puudutus seinal või puldil, vee/üleujutuse andur, elektrikulu mõõdik, välisilmajaam, sinu telefoni asukoht (kodust lahkumise määramiseks), häälkäsklused, kätega vehkimised, Internetist infobitt (elektri börsihind, IFTTT näiteks, ilmaennustus) jne
 2) lülitajad: info näitamine kodus ja mobiiliäpis, elektripistik sisse/välja (ise vaatad mis seal küljes), lambipirni heledus/värv, temperatuur radikas või põrandas juurde/vähemaks, IR kaudu teleka/AV seadmetes mille iganes lülitus, spetsiifiliste seadmete (boileri, keskkütte, ventilatsiooni) seadistamine, ukselukk, sireen, kardinamootor jne.

Mõned asjad jäid ka ette, mis tundusid mulle elementaarsed, aga niisama lihtsalt ei saa - näiteks näotuvastust kaamerast ei näinud veel - et tunneks iga koduse koju tulles ära ja annaks talle isikliku tervitusfanfaari; ja eristaks ta võõrast kelle peale hakkaks haukuma koera heli. Ning kui ma autoga kodule lähenen, siis võiks juba autojälgimise süsteem näha täpselt kui kaugel olen, ja hooviväravat avama hakata ning vanni sooja vee sisse lasta, ilma et peaksin selleks mingit pulti või - jumal hoidku - telefoni välja otsima hakkama. Aga eks see oleks vaid tükike tarkvara, mida saab paremasse kontrollerisse kasvõi ise vastavate oskustega lisada.

Tehnilised platvormid

a) Standartsed
 Juhtmepõhised automaatikalahendused on tööstuses kasutuses olnud vähemalt 1970ndatest, kui alguse saanud näiteks modbus signaalistandard. Kodudesse jõudsid targad seadmed umbes 1990ndatel. Et eraldi juhtmeid kodudesse vedada on alati keeruline siis tekkis elektrivõrgu kaudu leviv standard X10, mis näib tänaseks ajalooks saanud olevat. Samas on juhtmetega süsteemil jätkuvalt ka eeliseid - eelkõige töökindlus ja seadmete soodsam hind (jupike vaske on odavam kui raadiosaatjad/vastuvõtjad). Töökindluse probleemid tulenevad raadiolevist (alati võib olla segajaid jne), sellest et seadmed on lihtsalt uued ja korralikult sissekäimata ning ka sellest, et iga juhtmevaba vidin vajab patareisid, lõpuks nii mõnelgi seadmel on ainuke asi mis sellega paar korda aastas teed, selle patareide vahetus ning kui sellest lõpuks loobud ja see juhtub olevat tõsine asi nagu suitsuandur, siis võib lõpp päris kurb olla.

Töökindlaks süsteemiks tuleks eraldi kaabeldus paigaldada. Spetsialistid soovitavad pigem kasutada suhteliselt rumalaid komponente, ja samas tarka kesksüsteemi, "aju", mitte tarku komponente. Näiteks termostaadi mis sisaldab nii andurit, loogikat kui juhtsüsteemi, asemel kasutada toanurgas vaid termoandurit, mis saadab signaali kesksüsteemi, mis siis kasvõi eemalt programmeeritakse reageerima temperatuuri andurile. Eks kombineeritud termostaadil igas toas on ka omad eelised - saab kruttida sooja otse seal ruumis kus temperatuuri tahad mõjutada; samas on see sama ka miinus, sest inimesed (nt lapsed) krutivadki neid termostaate paigast ära nagu parasjagu juhtub ja ajavad kogu süsteemi paigast. Sageli on parem anda igapäevast kontrolli nii vähe kui võimalik.

 Juhtmevabasid standardeid paistab peamiselt kaks: zigbee ja z-wave.

 Zigbee on vanem ja pigem tööstuse jaoks loodud standard. Seda pidavat olema keerukam üles seada, nõuab spetsialisti. Kuigi seadmed on sarnased ja ilmselt pole väga vahet kas temperatuuriandurid kasutada tehases või kodus. Tavapoes neid seadmeid silma tegelikult ei jäänud eriti, ehk saab tellida.

 Z-wave on spetsiaalselt kodude nutistamiseks mõedud asi, ja selle seadmeid leiab juba ka eesti netipoodidest. Enamasti küll leiab üksikuid vidinaid, vähe suuremaid terviklahendusi näivad müüvat meil akaabel (http://www.akaabel.ee/) - zipato seadmed, ja indome.ee - Fibaro ja Netatmo seadmed. Netist leiab veel neid ohtralt, näiteks http://getvera.com/controllers/veraplus/ . Mitmed keskseadmed toetavad muide nii zigbee kui z-wavet. Mis paneb kukalt kratsima on hinnad - kui keskseade saab kusagil 300-500 EUR hinnaga (nt Vera isegi alla 100), siis mistahes z-wave andur või lüliti sinna kipub algama 60 EUR tükist, ja edasi. Danfoss on tuntud nimi, kelle lehelt http://smartheating.danfoss.com/ leiab isegi kulude arvutaja - ütled palju termostaate ja radikaid on ja saad teada mitu tuhat EUR kulub - ja ikka kulub neid.  Isegi Aliexpressist tellides on numbrid suured. See piirab fantaasiat üksjagu.

Pildil indome.ee põrandakütte kontrollimise seade aastast 2016.

Ja aastal 2018 samalt lehelt leitud juba järgmine tase (250€), apraat mida elektrikilpi panna:

  

Võdluseks ka AirPatroli küttelahendus (750-1200/€ stardikomplekt). Ilmselgelt on nad taibanud panustada ka disainile, pane või elutuppa seinale; samas elektrikapis DIN-liistul läheks kitsaks:

b) Tootjaspetsiifilised
 Mitmetel tootjatel on tehtud eri põhjustel päris oma standard - kas on olnud nii soodsam, või tahetakse siduda end konkreetse tootjaga. Samas saab niimoodi garanteerida ka ühildatavuse, lihtsa seadistatavuse ja kokkuvõttes võib ka hind olla parem. Sellistest jäi mul esmaselt ette Uponor Smatrix - põrandakütte kontrollija, päris viisakas näib olevat Oventrop lahenduste pakkumine jne. Samuti Philipsil on oma Hue süsteem targaks valguseks, Honeywell platvorm nimega Total Connect Comfort jne.

c) Uue põlvkonna suurtootjate lahendused
 Mõneti kombineerides standardeid ja neid juurde luues on need suuremad brändid väga hiljuti, 2016 jooksul tulnud välja omade keskustega, tarkvaraplatvormide ja/või lisaseadete valikuga: Samsung SmartThings, Apple HomeKit, Google Home, Amazon Alexa jt. Eestis neid tundub, et ei müüdagi veel 2016 novembri seisuga, nii et ei oska midagi arvata. Nende nimede sisenemine turule näitab, et startuppide/katsetuste juurest jõutakse vaikselt peavoolu. Varsti vist ei saagi triikrauda, mis poleks sinna asjade internetti ühendatud.

See on valdkond, kus on ka äriliselt näppe põletatud - tehnoloogiad on uued ja kallid ja massturule veel toored. Nii pakkus kunagi Elion Yoga Intelligence lahendusi, aga viimane läks 2016 alul pankrotti ja pole Elioni nimegi enam. Võiks loota, et standardipõhise keskuse/seadmetega on väiksem tõenäosus, et seadmed on ka 5a pärast olemas; kodu ei ehitata ju nagu iPhone et osta aga igal aastal uus seade. Samas tuleks kontrollida, et seadmed poleks pilvepõhised - kui kogu su kodu juhtimine käib kellegi pilve kaudu, siis võib see osutuda kiirelt kalliks nutiprügiks. Ja üldse on selliste seadmete netti ühendamine üks suur turvarisk, mida ma soovitaks teha viimases järjekorras; mitte lihtsalt põhjusel et see on võimalik ja näib äge. Las olla asjade võrk, aga eraldi, mitte Internet. Eks oleme kuulnud juba kuidas "terve internet" just selliste kehvalt turvatud värkvõrk-seadmete abil 2016 oktoobris pooleks päevaks maha võeti.

Ja kas ühte vanasse majja seda kallist nutiprügi üldse vaja on, on iseasi. Parem lähed kuuri ja tood sületäie puid ahju...

Uuendus aprill 2017 - lisasin Airpatroli ja heat-IT pildid

Kelder

Keldriga on ses suhtes lihtne lugu, et ühtpidi ei ehitata sinna midagi suurt ja keerulist (kui just tehnilist ruumi, sauna vms sooja ei taha teha - aga siis saab see soojaks keldriks), samas oma keskkonnas on ta peidetud maa alla, ekstreemne ja ettearvamatu. Põhiküsimus keldrite puhul on ilmselt, et palju on niiskust ja kas vesi tuleb või ei tule? Vanas keldris olid puust riiulid, igaühel peal kirjad et mis õunu seal hoiti - "antoonovka", "tartu roos", "tellissaare", "k. renett" (senini ei tea päris kindlalt kas Karksi või see kuulus kuldne) - kõik mida talveks sai hoida.

Hoolikamal vaatlusel aga leidsime sealt pealt ja vahelt seeni, ja mitte neid ilusamaid. Nendest varasemalt oli juba juttu. Seentega oli ses suhtes lihtne lahendus - kõik puust minema, põrandalt koorida piisavalt vana pinnast juurde, ja vähemalt 15 cm liiva.

Järgneval pildil on kraam mis seal oli ja töömees pärast keldrist kõige mis puust (tegelikult üldse kõige mis kannatas) väljavedamist ja põranda võidukat kokku kühveldamist. Eks see puitosa, mis ka ei olnud seenkahjustusega oli mäda ja osalt pudenes kätte võttes tolmuks.

Liival on hea omadus, et kapillaartõus on 15 cm (või umbes nii), seega kui maapinnast immitseb vett, siis seda ei jõua kõrgemale. Kümnekonna sektimeetri mullase kultuurkihi alt leidsin üsna tiheda savikihi, tundub et seda on sinna pandud ja tihendatud  sellesama vee vastu. Samas on savil kappilaartõus suurem kui liival, ja vee eemalhoidmise asemel hakkab see seda hoopis üles ja sisse tõmbama. Nii et selle peale loota ei saa. Pärast paari sügisest vihmast päeva ei ei jäänud ka veesilm keldrist puudu (pilt lombist), samas tundub selle kogus olevat mõistuse piires ja loodetavasti liivapõrand päästab sellest. Liivakihi peale soovitati panna betoonist kõnniteeplaadid, mis hoiaks põrandat võimalikult siledana ja samas mitte liialt umbsena. Kui vesi saab kusagilt sisse, peab ta ka välja saama; tüüpviga keldripõrandate lahendustes olevat sinna kile panemine - vesi tuleb kile peale ja vaat enam ära ei lähe.

Vee, selle kõige kurja juure, keldrist eemalhoidmisel on tähtis roll ka sokli niiskuskaitsel ja pinnasevee ja sadevee eemaljuhtimisel majast. See on töö, mis on meil veel paraku tuli jätta järgmisse hooaega. Senikaua testime keldri niiskust, temperatuuri ja õunte säilivust seal. Selleks on sinna metallist ja plastist riiulite ning kastidega ajutine ladustus tekitatud. Eks lume sulamine on järgmine kriitiline aeg kus ka maksimaalne veenivoo ära nähtud saab.