Soojustused - seinad ja põrandad

Mis on vana (ja ka uue) maja standard küsimus meie mitmekülgses kliimas? Loomulikult see, et kuidas see soojaks saada. Meie jutuksolev maja on säästetud 90ndate õudussoojustuste kampaaniast, kus pandi penosid, kilesid ja jumal teab mida jumal teab kuhu, mispeale nii mõnigi ilus puumaja lihtlabaselt maha mädanes. Siin elanud vanataat sellise mugavusega ei pirtsutanud, põrand oli talvel ilmselt nullilähedane ja ka seinte profiili ja mõnes kohas läbijooksu vaadates ei saanud soojapidavusest juttugi olla. Oli see nüüd suurest tarkusest, või lihtsalt võimaluste taga kinni, ei teagi.

Suure soojustustarkusega ei hiilanud paraku ka maja algsed ehitajad. Alustame põrandast. Nimelt on vana aluspõrand tehtud alt tuulduv. Iseenesest on see hea ja puumajale igati sobiv ehitusviis - niiskus mis altpoolt paratamatult tuleb saab ära kuivatatud, ning selliselt ehitatud puumajad võivad toimida hästi sajandeid. Normaaljuhul peaks selline põrand olema midagi sellist (see on tänapäevases variandis):

Vundamendiäärde (soklisse) tehakse õhuaugud, et õhkvahe tuulduks, aukudele pannakse restid näriliste jms vastu ja kõik on korras. Taladevaheliseks soojustuseks pandi vanasti liivasegu, saepuru vms, tänapäeval võib seal kasutada kaasaegseid materjale. Veel detailsemalt saab lugeda siit soomekeelsest juhendist.

Aga mitte alati pole olnud ehitusega õnne, ning meie puhul oli soojustuse liivakiht pandud vaid maapinnale, ning tuulutatavaks oli tehtud - üllatus - üllatus talade vahe,  nii et otse põrandalaudade alt käib läbi välisõhk. Talaaluse tuulutuse asemel oli talavaheline tuulutus. Liigniiskusega vähemasti probleeme pole (teoorias), aga imestada ei maksa ka, et vanad elanikud ütlesid et põrand oli külmemast külmem.

Plaanis on põrandale teha valatud põrandaküttega tüüplahendus: kus on maapinnal liiv (vähemalt 15 cm, et kapillaartõusu ära võtta), otse sellel 50+100 mm penod, sellel kile ja põrandasoojendusega betoonpõrand. Põranda alla jäävad veel külmad torud (vesi, kanal., elektrijuhtmete kõrid), ja põranda sisse soojad torud.

Teine konstruktsioon, mida vist igaüks tahab soojustada, on välisseinad. Vana sein oli püstpalkidest, hädavaevu takutatud (või siis lahti kuivanud aastakümnetega), seespoolt rohvimatil krohvi ja tapeediga, väljast laudis ja laudise taga tihedalt saepuru täis. Oma aja standardite kohta üsna korralik, kui takutusega koonerdamine ehk välja jätta:

Välisseina või peenemalt öeldud hoone välispiirdega meie kliimas on see põhiteema, et see on pidevalt märg - vihm, lumi ja neli aastaaega (v.a. rahvusvaheline imperialism) ei anna talle iial asu. Seega tuleb niiskust vältida (laiad räästad!), selle seina sisse pääsemist takistada (veekindel välisvooder, nt krohv), või kui sein on näiteks puuga vooderdatud, ja saab ikka aegajalt märjaks ka seest, siis peab see saama ära kuivada. Puit ei karda vett, kui ta saab ära kuivada. Vana sein töötas läbikuivamise põhimõttel - ahiküttega saadi tuba soojaks, ja tekitati alarõhk. See tõmbas välispiirdelt niiskuse läbi seinte tuppa - see kuivatas seina ja samas niisutas toaõhku. Sellepärast polegi vanas ahiküttega ruumis õhukuivuse probleemi; küll aga võib olla seinte külma ja niiskuse probleem. Nüüd teeme seina ägedasti soojaks, asendame ahjudradiaatoritega, ja seina läbiv süsteem on rikutud - tulemusena hakkab maja vooder eriti väljast kiiresti mädanema ja lagunema. Lahenduseks on tuulduv laudis - välislaudise taga peab olema piisav ja toimiv õhuvahe (vähemalt toll - täpsemalt sentimeeter kõrguse meetri kohta), mis kuivatab laudist seestpoolt. Lisame tuuletõkke ja minimaalse soojustuse, ja saame näiteks sellise seina:

See siin on tegelikult mõneti oma leiutis - kui keegi leiab siin vea, siis paluks kiirelt teada anda! Tavalisem on tegelikult puitroovitus palgil (eriti hea kahte pidi risti - puit on ikkagi villa vahel külmasillaks), ja roovituse vahel vill, ja seal peal õhuke roheline tuuletõke, aga antud variant tundus tulevat ägedam. Villa paksust võiks muidugi olla julgelt rohkem, ja uuel majal pannaksegi, aga eks vana maja puhul peab vaatama ka muid piiranguid - fassaadi räästaid pärast maja paisutamist, eelarvet jne. U-wert.net muide arvutas selle seina soojuspidavuseks 0,218 W/m²K (vaata täisaruannet igasugu kõveratega), mis võiks olla suht normaalne number. Nagu eelnevalt Liisi kirjutas, sai palkide vahed kõik spetsiaalselt korralikult takutatud (ja jumala pärast - ärge vahtu sinna pange!). Oluline on teipida korralikult tuuletõke, sest vahed seal hakkavad kõik sooja läbi andma - eriti arvestades et tuuletõkke peal on otse välisõhk - laudise tuulutus.

Ühes seinas katsetame veel teistsugust välissoojustust - palgil on kõva kivivill, mis on krohvitud (krohv on eeldatavasti päris heaks tuuletõkkeks), sellele lähevad laagid laudise jaoks, millede vahel on õhuvahe ja seal siis jälle laudis. Eks pärast saab termokaameraga proovida kas on mingi soojuspidavuse vahe täheldatav. Ja kui on, siis tuleb sellega leppida, sest järgneva 50a jooksul ei ole siin küll plaanis midagi veel parandama hakata.

Sissepoole soojustust pole plaanis lisada - parandame krohvi ja viimistleme. Eks saaks soojemaks muidugi kui sinna midagi lisada, aga eks eelarve ja aeg panevad siin omad piirid. Üldiselt on ikka õigem seinu soojustada väljaspoolt.

Kui põrand ja seinad on soojad, siis jääb veel katus, mille kaudu pidavat ka lahkuma tubli hulk soojust (allikas):

Teise korruse lae peale, ehk külma pööningu põrandale on plaanis panna eelkõige puistevill - rulli ja lehtmaterjali vahele kipuvad alati väikesed vahed jääma või tekkima. Eks näis, palju mahub, kui niikaugele jõuame. Esialgu on viimased kuivad päevad ja katus ja fassaad vajavad kiiret lõpetamist...

Täiendus: FB kommentaaridest tuli isenesest täiesti hea soovitus, et mineraalvilla asemel kasutada tselluvilla, mis korjab paremini niiskust ja hiljem annab seda ära. Sobib vana palkseinaga paremini. Tselluvilla jaoks tuleks paigaldada roovid ja siis märgpritsida vill sinna vahele viia.  Ühtlasi peaks see täitma ka palgivahesid, osalt asendama takutamist, eriti kui on ümarad palgid ja vahed suured. Pealt katta tavalise rohelise tuuletõkkega. Soojuspidavus saab teoorias pisut kehvem, kui mineraalvilladel, samas niiskus/hingavust on oodata paremat. Paraku on keskmine ehitaja teadlikkus veel tasemel, et ta arutab, kas panna peno (ei!) või villa, ja kas palgivahesid lasta ehitusvahuga kinni (2x ei!), seda et on olemas tselluvillad näiteks Tiit Masso Ehitusfüüsika raamat ei mainigi.

Julm seenehooaeg

Sügis on ikka seenehooaeg, ja eriti tänavuse vihmase suve peale võib seeni leida kust iganes. Et mul metsa pole viimasel ajal aega olnud minna, siis tulid seened ise minu juurde, otse majja. Õige mitmesse kohta. Vana elamise keldris on korralik betoonsisu, ja sealt olen juba mõnda aega tagasi leidnud ümaraid seeni. Selline nunnu väike šampinjon ikka. Nüüd Vambolast leidsin palkide vahelt teistsugust fungust, mida südamerahustuseks viisin Tartu Mükoloogiakeskusesse Heina tänaval. Et seal saab 3 proovi 100 rahaga, siis võtsingi kolm proovi korraga. Ärge teie interneti ega silma järgi seeni majas määrake, proovid on võrreldes muuga ja võimaliku hävinguga suhteliselt odavad ja tulemuse sain mina juba järgmisel päeval.

Esimene proov - see betoonseina vahel vohav šampinjon ei olnud ikka šampinjon, vaid pesueht harilik murumuna. Nüüd sain aru miks mükoloog küsis, et miks ma aiast seeni talle tõin. Aga ei, tõesti, keldris tavalise betooni vahel juba mitu aastat elanud oma elu ja kasvatanud mügaraid. Minuteada noorest peast isegi söödav? Hetkel tõsi ilusaid viljakehasid polnud, vaid ühe leidsin, ülejäänud olid suvesoojusega vist nälga jäänud ja pruuniks tombuks kuivanud.

Teine proov, alloleval pildil (kehvasti) näha palkide ja vaheseina vahele roninud elukas on perekonnast korgikud. Tekitab pruunmädanikku, ja levib aeglaselt. Niiskuse hävitus ja tuulutus peaks talle üsna hea lõpu tegema.

Kolmas proov aga oli selline, mille kohta spordisõbrad kasutaksid kuulsat väljendit "halb analüütiline leid...". Õnneks vaid (väga) niiskes keldris muldpõrandal oleva mädanenud kasti peal, aga siiski. B-proovi avamise peale siin loota ei tasu, risk on suurem kui paar aastat võistluskeeldu, tuleb tõsisemad abinõud kasutusele võtta ja spetsialistid kohale tellida. Ja spetsialist käiski, vaatas asja üle.

Pole hullu midagi - kui see kuri seen pole läinud mööda keldri seinu üles, siis on see keldri põrandal vanades puukastides ja piisab lokaalsest tõrjest. Kelder kogu puumaterjalist puhtaks, põrandalt mulda 15-30 cm ära puhastada (just niiskuse pärast) ja asendada liivaga, et ei tekiks niiskuse kapilaartõusu. Seejärel soovitati keldripõrandale panna betoonplaadid - need kõnniteeplaadid põhimõtteliselt, mitte umbselt kinni betoneerida. Samuti tagada keldris hea tuulutus, näiteks ukse sisse suletav tuulutusava lisada, siis saab sealt suure niiskuse välja (seda tõesti jagus!). Mõtlesin suisa keskse ventilatsiooniga kelder ühendada, aga seda polevat vajagi. Puurisime veel põrandasse mõned augud, et selle alust uurida, ja seal oli pilt puhas ja kuiv. Tuulutatav vundament on ikka hea asi. Põranda alt saime küll muid üllatusi, millest teinekord pikemalt.

Hilisem täiendus: köögialusest moosikeldrist leidsime veel mingit teist seent riiulil elamas, aga spetsialisti väitel majaseen see pole, kuigi profaanile näis pimedas üsna sarnane. Nii et kui kahtled - lase teha analüüs!

Takutamisest, lühidalt

Mul on ka aeg lõpuks sõna võtta, ja millest ma ikka paremini oskaksin rääkida kui takutamisest. See sõna juba iseenesest on muidugi selline, mis normaalsele inimesele suurt midagi ei ütle. Üle-eelmisel nädalal ja veel nädal enne seda, kui takutamisega aktiivselt tegelesin, küsisid sõbrad-tuttavad ikka, et noh, kuidas kooliaasta algas ja kuidas muidu elu läheb, ja mina muidugi vastasin, et suurt uudist polegi, muudkui takutan. Esimese korraga ei saanud vist keegi aru, mislaadi uus hobi mul on. Pärast paari kordust ja viidet tegusõna baasile - takk - selgines nii mõnegi vestluskaaslase nägu. Aga mitte kõigi.

Takutamine on loomulikult takuheide toppimine palkmaja pragudesse. Meie Vambola oli algselt topitud vist erinevate inimeste poolt, kellel olid erinevad töömeetodid ja -kultuur. Õuepoolsel küljel oli lisaks takule pandud palgivahedesse ribadeks rebitud riideid - linaseid pükse, särke ja linikuid, aga ka villaseid kampsuneid ja salle. Otsaküljed olid suures osas üldse toppimata (arvestusega, et verandal ja trepikojas pole sooja vaja?) või oli takk lihtsalt ajaga tolmuks muutunud. Tänavapoolne külg seevastu oli kohati väga tihedalt ilusat takku täis, ainult et need vaheldusid vahedega, kus takk täiesti puudus, ja see tegi toad ikkagi külmaks. Seda taku puudumist märkasin just eemaleulatuva majaosa puhul.

Vahed, kus polnud enam midagi peale ämblikuvõrkude ja tolmu ning kus ruumi uut takku sisse panna oli rohkem kui küll, toppisin täis mujalt ära võetud vana takku. Eriti edukalt sa taaskasutada akende ümber olnud takutorte, mis olid säilinud ilusa ja pikakiulisena. Saepuru-laadse praotäite viskasime siiski ära.

Takutamise mõttekuses olen ma siiani veendunud vaatamata sellele, et skeptikud osutasid alatasa vastuolule takutamise (+seinte soojustamise) ja restaureeritavate akende õhukindlusetuse vahel. Maja hakkas tunduma kohe tugevama ja toekamana, mitte sellise hõreda ehitisena nagu ta enne oli. Marko, meie ehituse põhiline töömees ja tugi, oli ka seda meelt, et taku pealt ei tasu kokku hoida. Eriti meeldis mulle tema põhjendus, miks just mina võiksin takutamise ära teha: motivatsiooni selliseks hirmsaks monotoonseks ja ajudele käivast tööks (Marko kohaselt) on peamiselt inimestel, kes selles majas hiljem ka elama hakkavad. Kui ma muidu nõustun Markoga alatasa, siis takutamise kui tegevuse stigmatiseerimist ma ei toeta. Minul on lausa kahju, et see töö otsa sai ja järgmisena pean hoopis tapeeti maha kiskuma, olgugi et see tundub olevat seina kinnitatud vähemalt Super Attackiga, kui mitte millegi veel kangemaga.

Minu takutamise vaimustus oli veidike ka nakkav. Ilmnes nö Huckelberry Finni ja Tom Sawyeri fenomen, kus aia värvimine tundus nii ahvatlev, et kõik möödujad tahtsid kätt proovida. Kahjuks nakkas see ainult meie lastele ja sedagi vaid viieks minutiks päevas. Üks inimgrupp, kellele see aga üldse ahvatlev ei tundunud, olid taksojuhid. Taksojuhid on meie Vambola-elu igapäevased statistid. Meie tänav on tasuta parkimise ala, ja lisaks pole Maarjamõisa ees kõikide taksode jaoks ruumi. Igatahes seisavad, lobisevad, puhkavad, pööravad autosid ringi, igavlevad meie maja ees sageli taksojuhid, kes tundusid mulle ideaalsed abilised takutamisel. Kui ma aga tegin eriti igavlevate nägudega isenditele ettepaneku võtta takk ja pahtlilabidas ja tulla teha igavuse peletamiseks veidi tööd, keeldusid nad enne, kui jõudsin lause lõpetada. Nende argument oli ka muidugi igati mõistetav: nad väitsid, et teevad taksojuhi-tööd ainult seetõttu, et muidu sunniksid nende naised neid kodus mõnda hirmsat ja mõttetut tööd tegema. Nagu takutamine.

Viimase taku toppisin Vambola maja lõpututesse seinapragudesse 11. septembril. Sellegipoolest ei tundu, et täitmatu maja nüüd selle värske takuga lõplikult rahul oleks. Vähemalt üks plekk-katuse alune seinajupp ootab veel ees, ja sellest on minul kui kirglikul takutajal ainult hea meel.

Katus on maja müts

Sügisvihmad on tulekul, ja see meenutab et juba sel suvel sadas mitte vähe ning katus sel vanal majal lasi õige mitmest kohast läbi. Oma väärika vanuse seisukohast aga mitte väga palju - oli üks problemaatiline neelukoht, mis määndas ikka ka seina, mis läks suuremaks plommiseks, läbi, ja tulemuseks oli nii mõnigi selline (või veel hullemad) aknapiit. Eks need tule kõik ära plommida. Need läbi sadanud kohad olid valdavalt näha juba maja ostes, seega üllatusmoment jäi õnneks nõrgaks. Millisel vanal majal neid poleks?

Eri arvamusi katuse mõistliku renoveerimise suhtes kogunes mitmeid - mõni arvas, et see 1-mm paksune eestiaegne plekk kestab veel 100 aastat. Ehk kestakski. Seda oli ikkagi üsna hoolega hooldatud ja värvitud iga mõnekümne aasta tagant. Samas muutub vana plekk rabedaks ja ei kannata eriti painutamist ega parandamist. Teine arvas, et maja säilimise ja kuivamise seisukohast on katus esimene asi, mis korda teha tuleb, ehk siis välja vahetada. Praegu jäi on ka kesktee - osa vahetada, osa jätta vana. Tuleb huvitav mitmevärviline, sest uut plekki ei või (kannatagi) mitu aastat värvida, enne peab tekkima loomulik karedus ja tsingi korrosioon.

Aga millist uut katust panna? Üks argument on kulu. Plekk ise on tegelikult suhteliselt odav, kui rulliga ostad. Kallis on töö. Sai küsitud pakkumisi, ühelt tuntud katusefirmalt esmalt. Pinda sai hinnatud 250 m², ja kuju pole sel teps mitte kõige lihtsam. Hinnaks päris profiilplekiga pakuti 88 €/m², koos paigaldusega ja lisadega. Sama firma pakub ka nn Klassik-katust, see on sisuliselt valtsiimitatsiooniga plekkkatuse-sarnane toode, mis näeb välja nagu päris, aga on lihtsam paigaldada (lihtsamal katusel võib iga töömees hakkama panna), sest valtse tegelikult ei tehta, ja kokkuvõttes maksab vähem. Sellise hinnaks pakuti muide 68 €/m², ikka täiskomplekt (eeldatavalt, ega kunagi ei tea mida "unustatakse" pakkuda), nii et tõesti tubli 30% odavam. Need aga tundusid kuidagi liiga moodsad standardlahendused. Kes siis tahab katust, mis näeb välja nagu uus, vana maja otsa? Lõpuks sai võetud plekimeister, kes oli nõus osalise vahetusega ja jupphaaval tegemisega. Kui vana plekk maha sai kruvitud, tuli välja mis värvi võis algne katus olla:

Senini tundub, et uus on päris hästi sätitud vana järgi, aga eks lõpptulemus mitte-läbisadamise näol hakkab paistma alles aastate jooksul.
  

Roovitus oli pleki all küll täiesti masendav, isegi kooritud ei olnud neid pinde, kui käega peale vajutasid vajus mõni pooleks.

Uus alus saab vähemasti kindlam, midagi sellist:

Mis katusel on veel huvitavat on korstnad. Antud korstendele on 2001.a. paiku laotud uued pitsid. Nagu näha, siis silikaattellis oli juba siis allpool igasugust kvalideediarvestust. Unustage ära veneaegne tõde, et silikaat on mingi kõvem kivi - ei ole. Täielik saast on tänapäeva oma ja seda ei tohi kasutada, vähemasti fassaadis mitte. See siin laguneb täiega ja on plaanis üle krohvida.

Lõpuks jäi üles küsimus, et äkki on viimane plekk polegi eestiaegne, äkki on hoopis pandud saksa ajal... ?

Raamatuelamus

Puhtjuhuslikult sattus Tartu Hea Maja poes ette raamat Hannu Rinne "Vana maja ajastutruu remont", tõlge soome keelest. Pealkiri nagu olekski mulle mõeldud, ja esimesel õhtul oli vaja kogu raamat alla kugistada.

Kirjutanud on selle soomlane, kes armastab vanu, eriti "rindemehe elamuid" renoveerida, ja eks see ole üs omamoodi pärastsõjaaegne ehituse (ja renoveerimise) stiil neil. Meil on ikka asjad üksjagu teised, pärast sotsialismi viljastavaid aastakümneid. Ma arvan, et selle raamatu põhisihtrühm võikski olla Soomes töötavad Eesti ehitajad, neil vaja teada kuidas seal õigesti vanu maju renoveerida. Igati tänuväärt. Samas eks sajandi alguses ja varem olid ka meie ehitustavad üsna samasugused, seega meie eestiaegse teemaga haakub hästi.

Kes ei raatsi veel üle 20 raha kulutada kõvade kaante ja ilusate piltide peale, siis reklaamiks mõned huvitavad leiud:

• Peamine valukoht vanadel ajadel on märjad ruumid: WC ja vannituba on puumaja surm. Eriti kehva ehituse puhul. Kui on eraldi majas saun, siis seda tuleb kindlasti kasutada
• Pole vaja alati eemaldada vana värvi, kui on korralik (antud autori jaoks kvalifitseerub korralikuks ainult linaõlivärv) vana värv, siis lahtised osad maha ja uus õhuke kiht peale. Lateksvärv aga on maailma õudseim leiutis.
• Puidu niiskusrežiim on väga oluline - peab saama kuivada ja õhutada ja hingata
• Kipsplaat ei sobi vanasse majja, muudav seina liiga kliiniliseks, siledaks ja vastukajavaks. Parem prussidest karkass, peale laudadega ja sellele papp. Vahe võib heliisolatsiooniks täita liivaga.
• Enne kui soojustust juurde lisada (seintesse, ustesse jne), kontrolli, kas konstruktsioon on saanud õhutihedaks - äärte korrastamine annab palju suurema efekti ja on vajalik niikuinii. Võibolla on isegi piisav.
• Radiaator on ses suhtes hea (võrreldes põrandaküttega), et see on akna alla ja kuivatab akent intensiivsemalt, hoiab seda paremas korras.
• jne jne

Mu lemmiktsitaat raamatust: "Vanas majas elamise rusikareegel on, et tuleb elada võimalikult maja ehitusaja tingimuste järgi. Kui ei taha nõnda elada ja vana maja austada, siis muretse endale uus". TL;DR: kui tahad uut maja, siis osta uus maja.

Kui tead häid raamatuid, mida just vanade majade/korterite remondi kohta kirjutatud, siis anna palun teada! Vanast heast Arvo Veskist pole siin palju kasu.

Täiendus:
Häädest FB kommentaaridest sain juurde viiteid:

• Vanaajamaja õppematerjalid - lingikogu
• Soomekeelne raamat Talotohtori
• Tiit Masso Ehitusfüüsika ABC