Põrand, mille peal käime on nii oluline, et sellest on mitmel korral varemgi siin juttu olnud. Viimati lõppes see betoonivaluga, aga see pole päris lõpp, vaja on ka sinna peale midagi panna. Klassikaline eelistatud põrand võiks olla ilusatest laiadest ja paksudest männi- või kuuselaudadest pealispind, aga põrandakütte puhul arvavad paljud et mõistlikum on õhem materjal, et soojus läbi tuleks. Eks lõpuks tuleb ilmselt ka paksemast materjalist soojus läbi, lihtsalt palju aeglasemalt, aga õhemaks materjaliks pakutakse eelkõige lehtpuust põrandakatet, mis liimida betooni peale võimalikult tihedalt. Põrandakatete valik on tohutu alates erinevatest laminaatidest, parkettidest, laudparkettide, kunstmaterjalide ja laudadeni. Viimase aja mood on "live edge" laudis - seal ei lõigata laudade servi sirgeks, vaid jäetakse võimalikult algse kõvera kujuga, ja arvutiprogrammidega sobitatakse nendest päris põneva kujuga põrand. Sellise hind on u 4x kõrgem, samas mõned ütlevad et Eesti kliimas kus laua laius juba aastaringse temperetuuri/niiskuse kõikumise tõttu muutub, on tulemus raskesti ennustatav ja ebaühtlased vahed on garanteeritud. Antud vanas majas tundus kõige loogilisem panna tagasi võimalikult samasugune laud nagu seal varemgi oli, seega jäi lehtpuust laudpõrand valikusõelale.
Lehtpuudest selgelt populaarseim pidavat olema klassikaline tamm, kuigi näiteks saar on veel tihedam/tugevam, välimuselt tegelikult väga sarnane, ja hinnalt lauana nii veerandi jagu odavam; tislerimaterjalina muide on saar umbes poole odavam. Tamme põrandalauda leiab alates suurusjärgus 40 eur/m² hinnaga, saart ehk 30 €/m² kanti ; oleneb ka selle klassist - odavaim rustik on ohtra oksakohaga ja kirjum; kalleima klassi laud on sile ja oksavaba.
Kõrvalmõttena - tegelikult ma praegu ei oska peast öelda, miks ei võiks tehniliselt sama hästi õhukese (ja kordades odavama) okaspuu laua betoonile liimida. Kui see on samamoodi tihedalt aluspõranda küljes, siis õhukese laua põhiprobleem - läbivajumine, mis põhjustab kääksumise, ei tohiks olla suurem kui lehtpuuga. Kui keegi teab, kirjuta palun kommentaari.
Põranda mahaliimimine on suur teadus - esiteks peab olema põrand väga sile, et ei jääks kohti kus liimi ja laua vahel on suurem vahe. Mõni millimeeter on lubatud. Ebatasasuse kohalt võib teadagi oodata laua lahtitulemust, eriti kui niiskema perioodiga laud paisub pisut ja hakkab tahtma endale eluruumi. Seetõttu läks paar päeva, et betoon uuesti üle siluda, kõrgemad millimeetrid üles otsida ja eriti seinaääred lihvida teemantkettaga madalamaks; sealjuures silmas peeti eelkõige laua pikisuunda. Mõnesse madalamasse kohta tuli valada tasandussegu jällegi juurde. Õnneks oli betoonivalu õnnestunud hästi ning esialgu planeeritud kogu pinna tasandusseguga u 10mm kihiga ülevalamist ei olnud vaja teha. Pealegi vedel nn isevalguv tasandussegu ei pidavat suurel pinnal ise ideaalseks valguma midagi, kui nimest arvata võib, ikkagi kipub kopeerima algset ebatasasust.
Kui aluspind siledaks saadud, pannakse peale krunt betooni nakkeks ning sinna kammiga liim. Sellele sättida siis lauad, ilusti et otste liitekohad ei läheks kõrvuti. Lõpuks tuleb panna peale raskused, et liim maksimaalselt kinni võtaks - näiteks veega täidetud ehitusämbrid (10l värvi/liimipotid) on praktiline, odav ja käepärane lahendus. Et lauad omavahel kokku läheks minimaalsete pragudega, tuleb neid rihmadega horisontaalsuunas kokku pingutada. Laudade laiused varieeruvad üksjagu, mitme millimeetri jagu, ja kuna eriti lehtpuulauad ei ole kaugeltki seinast seina (pakis antakse erineva pikkusega lauad, alates 40cm-st kuni 3m-ni), siis on ohtralt otsaühendusi, mis kõik on erineva laua laiuse tõttu potensiaalsed praod.
Seejärel tuleb põrandalaud viimistleda. Esmalt tuleb seda lihvida - isegi tehases lihvitud tammelaud tuli mitu korda, alates jämedamast ja siis peenema liivapaberi lihvmasinaga üle käia. Lõpuks pealiskiht - klassikaline värv on täiega out, ja seda puidu raiskamist ei tee vist tänapäeval keegi. Põrand tuleb õlitada või peitsida / vahatada, et puidu muster ikka näha jääks. Eri õlide variante ja tootjaid on jällegi palju, on erinevad ökotootjad ja ökonoomsed tootjad, tundub et kindlaim (paraku ka kalleim) järeleproovitud variant on OSMO õlivaha - see annab kindla ühtlase tooni ja vetthülgava vahase pinna. OSMO puuduseks on lisaks u 2x kõrgemale hinnale suhteliselt piiratud toonide valik - on hulk pigem konservatiivseid / klassikaliseid toone, reeglina seda oma valitud värvi ei toonita. Parima hinnaga saab OSMOt vähemalt Tartus ESPAK-ist, eriti kui saab kliendihinnaga veel allahindlust. Hinna osas - tugevale tammepinnale kulus seda isegi pigem vähem kui tootja antud number purgil (vist 20m² 1 liitriga), võis pigem valida pisut kallima aga kindlama toote, sest odavamaga kokkuhoid oleks olnud vaid mõni protsent kogukuludest. Tooni valiku osas avastasin loogika, et kõige paremini sobib puidule "oma värv" - tammele (antiik-)tammetoon ja kasele kasetoon, männile sai pandud suisa värvitu. Muu tooni andmine lõppes alati kuidagi imeliku tulemusega.
Kõige hullem tulemus ei tulnud, kartsin et võib tulla liiga uus ja sile.
Lehtpuudest selgelt populaarseim pidavat olema klassikaline tamm, kuigi näiteks saar on veel tihedam/tugevam, välimuselt tegelikult väga sarnane, ja hinnalt lauana nii veerandi jagu odavam; tislerimaterjalina muide on saar umbes poole odavam. Tamme põrandalauda leiab alates suurusjärgus 40 eur/m² hinnaga, saart ehk 30 €/m² kanti ; oleneb ka selle klassist - odavaim rustik on ohtra oksakohaga ja kirjum; kalleima klassi laud on sile ja oksavaba.
Kõrvalmõttena - tegelikult ma praegu ei oska peast öelda, miks ei võiks tehniliselt sama hästi õhukese (ja kordades odavama) okaspuu laua betoonile liimida. Kui see on samamoodi tihedalt aluspõranda küljes, siis õhukese laua põhiprobleem - läbivajumine, mis põhjustab kääksumise, ei tohiks olla suurem kui lehtpuuga. Kui keegi teab, kirjuta palun kommentaari.
Põranda mahaliimimine on suur teadus - esiteks peab olema põrand väga sile, et ei jääks kohti kus liimi ja laua vahel on suurem vahe. Mõni millimeeter on lubatud. Ebatasasuse kohalt võib teadagi oodata laua lahtitulemust, eriti kui niiskema perioodiga laud paisub pisut ja hakkab tahtma endale eluruumi. Seetõttu läks paar päeva, et betoon uuesti üle siluda, kõrgemad millimeetrid üles otsida ja eriti seinaääred lihvida teemantkettaga madalamaks; sealjuures silmas peeti eelkõige laua pikisuunda. Mõnesse madalamasse kohta tuli valada tasandussegu jällegi juurde. Õnneks oli betoonivalu õnnestunud hästi ning esialgu planeeritud kogu pinna tasandusseguga u 10mm kihiga ülevalamist ei olnud vaja teha. Pealegi vedel nn isevalguv tasandussegu ei pidavat suurel pinnal ise ideaalseks valguma midagi, kui nimest arvata võib, ikkagi kipub kopeerima algset ebatasasust.
Kui aluspind siledaks saadud, pannakse peale krunt betooni nakkeks ning sinna kammiga liim. Sellele sättida siis lauad, ilusti et otste liitekohad ei läheks kõrvuti. Lõpuks tuleb panna peale raskused, et liim maksimaalselt kinni võtaks - näiteks veega täidetud ehitusämbrid (10l värvi/liimipotid) on praktiline, odav ja käepärane lahendus. Et lauad omavahel kokku läheks minimaalsete pragudega, tuleb neid rihmadega horisontaalsuunas kokku pingutada. Laudade laiused varieeruvad üksjagu, mitme millimeetri jagu, ja kuna eriti lehtpuulauad ei ole kaugeltki seinast seina (pakis antakse erineva pikkusega lauad, alates 40cm-st kuni 3m-ni), siis on ohtralt otsaühendusi, mis kõik on erineva laua laiuse tõttu potensiaalsed praod.
Seejärel tuleb põrandalaud viimistleda. Esmalt tuleb seda lihvida - isegi tehases lihvitud tammelaud tuli mitu korda, alates jämedamast ja siis peenema liivapaberi lihvmasinaga üle käia. Lõpuks pealiskiht - klassikaline värv on täiega out, ja seda puidu raiskamist ei tee vist tänapäeval keegi. Põrand tuleb õlitada või peitsida / vahatada, et puidu muster ikka näha jääks. Eri õlide variante ja tootjaid on jällegi palju, on erinevad ökotootjad ja ökonoomsed tootjad, tundub et kindlaim (paraku ka kalleim) järeleproovitud variant on OSMO õlivaha - see annab kindla ühtlase tooni ja vetthülgava vahase pinna. OSMO puuduseks on lisaks u 2x kõrgemale hinnale suhteliselt piiratud toonide valik - on hulk pigem konservatiivseid / klassikaliseid toone, reeglina seda oma valitud värvi ei toonita. Parima hinnaga saab OSMOt vähemalt Tartus ESPAK-ist, eriti kui saab kliendihinnaga veel allahindlust. Hinna osas - tugevale tammepinnale kulus seda isegi pigem vähem kui tootja antud number purgil (vist 20m² 1 liitriga), võis pigem valida pisut kallima aga kindlama toote, sest odavamaga kokkuhoid oleks olnud vaid mõni protsent kogukuludest. Tooni valiku osas avastasin loogika, et kõige paremini sobib puidule "oma värv" - tammele (antiik-)tammetoon ja kasele kasetoon, männile sai pandud suisa värvitu. Muu tooni andmine lõppes alati kuidagi imeliku tulemusega.
Kõige hullem tulemus ei tulnud, kartsin et võib tulla liiga uus ja sile.
Lõpuks ka võrdluseks üks pilt vanadest männi/kuusepõrandatest teisel korrusel, mis said üles võtmata lapitud, lihvitud ja õlitatud toonimata OSMOga. Eks on maitse asi, aga mulle tundub isegi mõnusam kui uus ja kallis põrand.
