Kõrvalmaja koristustalgud

Sõbrad tulid appi talgukorras kõrvalmaja koristama - suured tänud!

Tulemusena leidsime kuuritäie vana huvitavat kraami ja saime ühe "puhta" toa ahikütte ja pruuni eestiaegse tapeediga - vaata pilte altpoolt. Tapeedi peale oli kleebitud 1940.a. 27. juuli Postimees ja 1936. aasta ringhäälingu ajaleht. Võibolla viimane peaaegu vaba Eesti number enne Nõukogude liitu astumist? Igatahes artiklite põhiteemaks oli proletariaadi lõplik võit, ja näiteks uudis, et Vanemuise uus kunstiline juht on Kaarel Ird. Kraami hulgast tuli välja näiteks kastitäis saksaaegseid viiulinoote, vana viiuli enda jäänused ootasid seinal, see oli kirjaga Antonius Stradivarius Cremonensis Faciebat Anno 1714 - nii vana pole ilmselt enam midagi väärt ja viskasime minema.

Ajalooline tuba on plaanis kohe Airbnb-sse üles panna.

Aknad - maja silmad

Aknad on üks selle maja juveelidest. Need tunduvad olevad originaalid, nii nagu need 1920date lõpus paigaldatud on, ilusate originaal-kremoonidega ja väikeste ruutudega jaotustega. Viimne kui üks nendest. Paljud klaasid on mõraga, alumised raami puud on arvatavas seisukorras, veeninad on osadel olemas, teistel mitte, aga üldiselt on olukord spetsialistide sõnul parem, kui selle vanuse kohta loota võib. Ei ole mingid villa või lossi aknad, ikka lihtsad linnamaja aknad tegelikult, aga ehtsad. Palju on täna alles maju, mis kogu nõuka-aja on sellisena üle elanud ja kuhu pole mingeid õudusi ette kombineeritud?

Mis siis nendega teha. Kõige odavam ja energiasõbralikum oleks muidugi minema visata ja panna kaasaegsed plastaknad vanaaegse imitatsiooniga. Peavad külma ja õhku ja kestavad igavesti. Või uued ja korralikud puitaknad? Ka see oleks odavam, kui värvist puhastus, katkiste osade asendus, tihendi lisamine ja ilusti käima panek. Aga mõni asi on siin, millega koonerdada ei saa ja aknad tundub olevat just selline asi. Meistrimeeste leidmine pole siin aga lihtne - näiteks üks päris tuntud antud valdkonna firma ei võtnud mitmel päeval telefonigi, ei vastanud muidugi emailile, ja kui lõpuks sain rääkida, siis teatasid et ega nad pakkumist enne 4 nädalat küll teha ei jõua. Tööd liiga palju. Ja vana akna/ukse renoveerimine ongi jube töö - öeldi, et ühe vana akna korralikuks korrastamiseks tuleks arvestada 100 töötunniga. Ja aknaid on sel majal umbes 30. Lisaks välisuksed.

Lohutav on asja juures seegi, et akende vahetamise taga otseselt ei oota teised tööd - seda saab teha omas tempos, kasvõi ükshaaval. Eks see pehmendab ka eelarvelist koormust, vähemalt rahavoogude seisukohast.

Proloog

Et kõik algusest peale ära rääkida, siis peaksin alustama sellest, et kuidas see maja meie kätte sattus. Olen tegelenud kümmekond aastat oma rahvusvahelise tehnoloogia pisiettevõttega, selliseid nimetatakse startuppideks või maakeeli iduettevõteteks; mulle endale meeldib rohkem nimi kasvuettevõte. Kümme aastat on päris pikk aeg, ja selle aja jooksul peaks iga idu kas arenema edasi, kasvama suureks, või kuivama ära. Edasiarenemine tähendab reeglina, et teine, suurem firma, ostab selle ülesse, ja minu idu selleni ka lõpuks jõudis. Äraostmine käib harva raha eest, sagedamini pakutakse osalust selles suuremas firma
s, või mingit vahevarianti. Kui startup-guru ja üks garage48 asutaja Priit Salumaa küsis müügihinna kohta niiviisi, et kas said niipalju, et said oma majalaenu ära makstud, siis pidin tõdema, et näe sain niipalju, et sain nüüd majalaenu võtmise peale mõtlema hakata. Endale kuuluva idufirma on üks kõrgeima riskiga ettevõtlusi ja igale mõistlikule pangale ohumärk, ja eks tuli ette ka aegu (masu mäletate?), mil sain tõesti endale maksta vaid miinimumpalka. Nojah, ühesõnaga jõudsime Tartu kinnisvaraturu uurimistele.

Pärast mõnda kuud avaliku turu (ehk kv.ee) kammimist jäi seal näppu umbes kolm reaalselt huvitavat pakkumist Tartus üldse. Kaks ülejäänut on praeguseni ilmselt saadaval, sest hinnad on kõrged ja vanad majad on huvitavad kui neid pole ära rikutud, mis teisipidi tähendab et neid on vaja renoveerida, mis nõuab aega, ja/või raha. Ja mõlemat mitte vähe. Ühte käisime siis vaatamas. Seda oli müüdud juba üle kahe aasta, sest iga mõistlik klient taipas, et kui ostuhinnale liita vajalik renoveerimise kulu, siis selle raha eest saaks korraliku uue valmis villa linnaservas. Lisaks on asukoht trikiga - otse tehase vastas. Samas oli hind üle keskmise paindlik (esialgse küsitu ja reaalse tehingu vahe tuli üle veerandi), ning kui vaadata asja perspektiiviga, siis tehased tulevad ja lähevad, kuid 100aastased majad miljööväärtuslikul alal jäävad. Kui neid hästi hoida ja väärtustada. Mis meil plaanis ongi. Ja sisu pole paha: linnaarhitekt Podčekajevi hilisjuugendi projekt, kõik originaalaknad, enamus uksed puutumata. Ehitatud 3 (4 kooskõrvalmajaga) eraldi korterit, mid saab kombineerida vastavalt vajadusele, kahekordse kuuriga ja saunaga kõrvalmaja ja hulga muid plusse. Mu isiklik ahaa-lemmikud olid puitpits ja kremoonid (kõik algsed). Kinnisvarakuulutus nimetas aadlivillaks, aga see on selge ülepingutus - võibolla kunagi oli selline ambitsioon, aga tegelikult on maht ikka väike. Ehk oleks tõusikuvilla parem nimi. Maja ajaloost ja miks ta on just selline, ehk hiljem lähemalt.

Et asi oleks võimalik, tuli võtta appi pank. Ja panna enda korter kogu täiega lisatagatiseks. Ja kombineerida. See kõik võttis aega umbes kaks kuud, ja ei saa tänamata jätta Swedbank-i kliendihalduri ennastsalgavat pingutust, et lõpuks positiivne otsus sealt saadi. Tere tulemast 25a pangavõlga. Jaanipäevaks oli see etapp läbi ja ärategemise meeskond alates projekteerijast sai kibekiiresti pihta hakata, sest remondimeeskond juba ootas, käed sügelemas.

Sissejuhatus

Ma ei ole kindel, kas aastal 2016 keegi enam loeb neid vana kooli blogisid (kümmekond aastat varem, enne facebooki, twitterit jne oli see populaarne meedium!) , ja veel vähem viitsib neid keegi kirjutada, aga proovida võib ikka. Nimelt oleme ette võtnud ühe vana, et mitte öelda ajaloolise, maja Tartus Tammelinnas, ja siinsamas püüame dokumenteerida selle renoveerimise käiku. Ehk on sellest abi teistele samasugustele hulludele, kes uuele ja mugavale eelistavad vana ja hingega kraami.