Et kõik algusest peale ära rääkida, siis peaksin alustama sellest, et kuidas see maja meie kätte sattus. Olen tegelenud kümmekond aastat oma rahvusvahelise tehnoloogia pisiettevõttega, selliseid nimetatakse startuppideks või maakeeli iduettevõteteks; mulle endale meeldib rohkem nimi kasvuettevõte. Kümme aastat on päris pikk aeg, ja selle aja jooksul peaks iga idu kas arenema edasi, kasvama suureks, või kuivama ära. Edasiarenemine tähendab reeglina, et teine, suurem firma, ostab selle ülesse, ja minu idu selleni ka lõpuks jõudis. Äraostmine käib harva raha eest, sagedamini pakutakse osalust selles suuremas firma
s, või mingit vahevarianti. Kui startup-guru ja üks garage48 asutaja Priit Salumaa küsis müügihinna kohta niiviisi, et kas said niipalju, et said oma majalaenu ära makstud, siis pidin tõdema, et näe sain niipalju, et sain nüüd majalaenu võtmise peale mõtlema hakata. Endale kuuluva idufirma on üks kõrgeima riskiga ettevõtlusi ja igale mõistlikule pangale ohumärk, ja eks tuli ette ka aegu (masu mäletate?), mil sain tõesti endale maksta vaid miinimumpalka. Nojah, ühesõnaga jõudsime Tartu kinnisvaraturu uurimistele.
Pärast mõnda kuud avaliku turu (ehk kv.ee) kammimist jäi seal näppu umbes kolm reaalselt huvitavat pakkumist Tartus üldse. Kaks ülejäänut on praeguseni ilmselt saadaval, sest hinnad on kõrged ja vanad majad on huvitavad kui neid pole ära rikutud, mis teisipidi tähendab et neid on vaja renoveerida, mis nõuab aega, ja/või raha. Ja mõlemat mitte vähe. Ühte käisime siis vaatamas. Seda oli müüdud juba üle kahe aasta, sest iga mõistlik klient taipas, et kui ostuhinnale liita vajalik renoveerimise kulu, siis selle raha eest saaks korraliku uue valmis villa linnaservas. Lisaks on asukoht trikiga - otse tehase vastas. Samas oli hind üle keskmise paindlik (esialgse küsitu ja reaalse tehingu vahe tuli üle veerandi), ning kui vaadata asja perspektiiviga, siis tehased tulevad ja lähevad, kuid 100aastased majad miljööväärtuslikul alal jäävad. Kui neid hästi hoida ja väärtustada. Mis meil plaanis ongi. Ja sisu pole paha: linnaarhitekt Podčekajevi hilisjuugendi projekt, kõik originaalaknad, enamus uksed puutumata. Ehitatud 3 (4 kooskõrvalmajaga) eraldi korterit, mid saab kombineerida vastavalt vajadusele, kahekordse kuuriga ja saunaga kõrvalmaja ja hulga muid plusse. Mu isiklik ahaa-lemmikud olid puitpits ja kremoonid (kõik algsed). Kinnisvarakuulutus nimetas aadlivillaks, aga see on selge ülepingutus - võibolla kunagi oli selline ambitsioon, aga tegelikult on maht ikka väike. Ehk oleks tõusikuvilla parem nimi. Maja ajaloost ja miks ta on just selline, ehk hiljem lähemalt.
Et asi oleks võimalik, tuli võtta appi pank. Ja panna enda korter kogu täiega lisatagatiseks. Ja kombineerida. See kõik võttis aega umbes kaks kuud, ja ei saa tänamata jätta Swedbank-i kliendihalduri ennastsalgavat pingutust, et lõpuks positiivne otsus sealt saadi. Tere tulemast 25a pangavõlga. Jaanipäevaks oli see etapp läbi ja ärategemise meeskond alates projekteerijast sai kibekiiresti pihta hakata, sest remondimeeskond juba ootas, käed sügelemas.
s, või mingit vahevarianti. Kui startup-guru ja üks garage48 asutaja Priit Salumaa küsis müügihinna kohta niiviisi, et kas said niipalju, et said oma majalaenu ära makstud, siis pidin tõdema, et näe sain niipalju, et sain nüüd majalaenu võtmise peale mõtlema hakata. Endale kuuluva idufirma on üks kõrgeima riskiga ettevõtlusi ja igale mõistlikule pangale ohumärk, ja eks tuli ette ka aegu (masu mäletate?), mil sain tõesti endale maksta vaid miinimumpalka. Nojah, ühesõnaga jõudsime Tartu kinnisvaraturu uurimistele.
Pärast mõnda kuud avaliku turu (ehk kv.ee) kammimist jäi seal näppu umbes kolm reaalselt huvitavat pakkumist Tartus üldse. Kaks ülejäänut on praeguseni ilmselt saadaval, sest hinnad on kõrged ja vanad majad on huvitavad kui neid pole ära rikutud, mis teisipidi tähendab et neid on vaja renoveerida, mis nõuab aega, ja/või raha. Ja mõlemat mitte vähe. Ühte käisime siis vaatamas. Seda oli müüdud juba üle kahe aasta, sest iga mõistlik klient taipas, et kui ostuhinnale liita vajalik renoveerimise kulu, siis selle raha eest saaks korraliku uue valmis villa linnaservas. Lisaks on asukoht trikiga - otse tehase vastas. Samas oli hind üle keskmise paindlik (esialgse küsitu ja reaalse tehingu vahe tuli üle veerandi), ning kui vaadata asja perspektiiviga, siis tehased tulevad ja lähevad, kuid 100aastased majad miljööväärtuslikul alal jäävad. Kui neid hästi hoida ja väärtustada. Mis meil plaanis ongi. Ja sisu pole paha: linnaarhitekt Podčekajevi hilisjuugendi projekt, kõik originaalaknad, enamus uksed puutumata. Ehitatud 3 (4 kooskõrvalmajaga) eraldi korterit, mid saab kombineerida vastavalt vajadusele, kahekordse kuuriga ja saunaga kõrvalmaja ja hulga muid plusse. Mu isiklik ahaa-lemmikud olid puitpits ja kremoonid (kõik algsed). Kinnisvarakuulutus nimetas aadlivillaks, aga see on selge ülepingutus - võibolla kunagi oli selline ambitsioon, aga tegelikult on maht ikka väike. Ehk oleks tõusikuvilla parem nimi. Maja ajaloost ja miks ta on just selline, ehk hiljem lähemalt.
Et asi oleks võimalik, tuli võtta appi pank. Ja panna enda korter kogu täiega lisatagatiseks. Ja kombineerida. See kõik võttis aega umbes kaks kuud, ja ei saa tänamata jätta Swedbank-i kliendihalduri ennastsalgavat pingutust, et lõpuks positiivne otsus sealt saadi. Tere tulemast 25a pangavõlga. Jaanipäevaks oli see etapp läbi ja ärategemise meeskond alates projekteerijast sai kibekiiresti pihta hakata, sest remondimeeskond juba ootas, käed sügelemas.
No comments:
Post a Comment