Mis väärt on vanad ahjud?

Legendi kohaselt, ja vist oli ka mingil kirjalikul paberil see mainitud, olla maja eestiaegne omanik Karl olnud oma mitme ameti kõrval ka pottsepp. Ta küll polnud ise päris maja tellija ja ehitaja, vaid ostis maja elataval kujul paar aastat pärast selle "esmamainimist", aga võimalik et ahjud ehitas ta sinna peamiselt ise sisse. Vähemasti 2. korrusel, kus need on tehtud üsna omapärase ja mittetavalise stiiliga, samas lihtsalt ja ilmselt ka odavalt. Ahjupotid on glasuurimata pruunid.

Mis sellistega teha? Olen läbi kirjutanud tuttavaid, säästva renoveerimise asutusi ja poode ning tulemus kipub olema, et sellisest lihtsast vanast ahjupotist pole keegi nii väga huvitatud. Glasuuritud ja maalitud kraami tahaks muidugi igaüks, samuti uksed ja veel mõned detailid läheks, aga neid läheb, noh, endalgi tarvis. Visake samuti pilk peale - andke kohe teada, kas on tundub midagi midagi huvitat? Kui ei, tuleb neil juba lähipäevil ette võtta väärikas elutee lõpp ja uue elu leiavad tõesti vaid roobid ja siibrid.

Uuendus: pärast ahjumeistri Ahto (Tammelinnast muide) ülevaatust klassifitseeriti need punakad savikarva ahjud lihtpottideks, millega tõesti pole midagi paraku teha. Tavaliselt sellised ahjud värvitakse, aga siin on need täiesti toorkraam, pole värvi, glasuuri, ei midagi. Metallosad - jah, taaskasutame, ja võibolla mõned keerukamad nurgapotid samuti, aga üldiselt on see kraam pinnasetäide.