Ühe Tartu klaveri lugu

Järgmine probleem - probleem - mida teha remondi ajal koos majaga kaasavaraks saadud klaveriga? Püüdsin seda enda korterisse vedada, aga neljakesi keerdtrepist seda üles viia ei suudetud. See kaalub ligi 300 kg ikkagi. Hädapärast sai sõbra koridori paigutatud, aga lihtsalt seisma ette ei taha teda ju keegi. Võibolla keegi tahab mängimist õppida, vähemalt kevadeni oleks tasuta pakkuda! Ladustamist pakutakse u 20 EUR/kuus Tartus, kui muud üle ei jää, jääb see variant.

Klaevrist aga pikemalt. Eesti ajal olla Tartus olnud 13 suuremat klaveritööstust, mille suurimaks süüdlaseks võib lugeda Ernst Hiis-i, Peterburis tsaari ajal õppinud klaverimeistri, kes pärast punarevolutsiooni tuli Eestisse ja siin nullist end üles ehitas. Muuhulgas koopereerus ta lühikest aega klaverimeistri Eugen Sprenkiga, et hiljem oma teed minna ja teha kuulsaid Astroni ja Ihse klavereid. Sprenki nimest on tavainimestele palju tuntum tema venna, helilooja Aleksander Läte (1860-1948) nimi, kes 1932.a. oma venna surma järel klaveritööstuse üles võttis ja mitte ainult äri, vaid ka klaverite täiustamisega (isegi patentideni välja) tegeles. Klaveritel, mis sel ajal müüdi on Sprenk-Läte nimi, ja ühe sellise ostis 1936.a. 920 krooni eest selle maja peremees, koos tooliga. Ja see tool pole mingi niisama klaveritool, see on kuulsa helilooja enese leiutatud seljatoega tool - nimelt pidavat suur osa klaverimängu kvaliteedist tulenema õigest kehahoiakust, ja seljatoel on selles oluline roll. Hea omanikuna hoidis ostja kviitungi loomulikult alles.

Head omanikud olid ka tema lapsed ja lapselapsed. Kui meister seda pilli vaatamas käis, siis hindas ta igatahes selle väga heas korras olevaks, vajab vaid häälestamist.

Vennad Läted sündisid muide Pikasillas, Aakre vallas, ja lapsepõlves elasid sama valla Rebaste külas. Juhtumisi on sellessamas Rebaste külas sündinud ja elanud ka minu vanaisa, vaid umbes 15 aastat hiljem, ning ka tema viimne puhkepaik Rõngu surnuaial on praktiliselt Aleksandri naabruses.

Suurim mõistatus on mul asja juures, et kust see imelik Sprenk on Läte nimesse saanud. Vanemad tunduvad ikka olevat Läte-nimelised. Oskab keegi öelda?

Heade värvide maja

Pärast Liisi lennuki peale saatmist käisin hommikul kl 6 pika ringi Nõmmel, et vaadata milliseid fassaadilahendusi on seal eestiaegsete majade juures kasutatud. Mõned olidki enamvähem sellised, mis aimavad meie maja vormikeelt: horisontaallaudis, vertikaalse laudisega "triipudega".

Meie maja vana seinalaudis on kitsas: suisa vaid 9cm laiune, mille profiilid paistavad olevat valitud põhimõttel: "mis kätte sai parasjagu". Iga laud pisut erinev - kuidas saag meistril jooksis, suur osa horisontaalsest sootuks mingis ennenägematus pärliprofiilis, mille kohta ehitusmeister ütles umbes "ausatöelda päris jube kitsas sisevoodri profiil". Värvitud on see samuti jälgides eklektika liberaalseid stiilinõudeid, ehk hoovipoolne sein teistmoodi kui teised seinad. On siis värv otsa saanud, või lihtsalt leiti et hoovilahendus on liiga julge (erinevat tooni horisontaalsed ja vertikaalsed laudised), et muu fassaad otsustati võõbata ühe värviga, vaid liistud teist värvi. Ega see lahendus iseenesest kole pole, aga kui soovime jätkata samu põhimõtteid (st "mis kätte jääb" ja "mis parasjagu meeldib"), siis annab see meeldiva vabaduse mõelda pisut omamoodi. Muidugi kinni pidades miljööst lähtuvatest nõuetest.

Horisontaallaudise osas pakutakse vanadele majadele peamiselt välislaudisesse kahte levinud profiili - nn tartu (tähisega näiteks UYTH või UYT0), mida on saada nii laiemat  kui kitsamat (135mm) sorti, kui veel sagedamini nn nõmme profiili (UYKH / UYK0). Erinevus on neil alumise ääre profiili ümaruses - nõmme omal on see lihtsalt ümar, tartu omal keerab kuidagi keerukamalt s-tähe kujuliselt pikemalt. Nõmme omaga soovitati sobivat vertikaalset profiili UYKV, mida näib, et kasutatakse ka Tartu profiili vertikaaliks. Kui vaadata Tartus ja Tallinnas Nõmmel ringi, siis ongi linnades populaarsemad need 'oma' variandid, kuigi kasutatakse veel rohkem ka väga palju hoopis teistsuguseid profiile ja lahendusi. Enamus ilusaid Tartu Podcekajevi maju tundub olevat üldse krohvitud üle. Muide esimene Nõmme maja, mida lähemalt vaatasin, oli just Tartu profiiliga. Eks see on maitse asi. Originaalsele "pärliprofiilile" tundub rohkem vastavat nõmme profiil.

Nõmme profiil on muide selline:

Ja Tartu oma selline:



Leidsin ka päris põhjalikud hooneosade näidised fassaadi profiilide näidise ja joonised muinsuskaitseametist. Seal on päris mitmeid meie detaile.

Värvide osas oli lugu veel keerukam - lugesin juba olemasolevatest paberitest kokku vähemalt 4 erinevat lahendust millest lähtuda - (1) 2001 Tartu linna poolt välja antud värvipass (sealsete koodidega), (2) sinna eraldi juurde kirjutatud "võib ka vana värv olla" (lisatud värvikeskuse koodidega). (3) Projekti said kirja samad värvipassi "ametlikud" koodid, (4) samas projekti 3D kujutis on sarnane olemasolevale majale ja (5) maja ise on värvitud veel eri külgedest erinevalt. Ühesõnaga tuleb leida oma kuues ja veel parem võimalus. Esialgu tõin lauapoest proovilauad (õige profiiliga) ja tuli käia värvipoe vahet ja lasta toonida üha uusi proovivärve, et näha kuidas need uue fassaadi peal paistma hakkaksid. Värvikaartide ja valimisprogrammide valik ajab ka veel pea segi. Tartu ja Nõmme on läbi sõidetud, et vaadata mida teised on teinud.

Proovitükid tuleb värvida niikuinii.

Aiandus - ilu potti või mitte?

Eile sain järjekordse positiivse üllatuse osaliseks - lapsed leidsid aiast ploome täis ploomipuu. Mul polnud aimugi, et seal selline on, ja olin siiras usus et ohtralt on seal vaid kirsse, tikreid ja õunapuid. Eks see kõneleb aia suurusest ja metsikusest sõna heas mõttes. Õunapuid olen loendanud nii umbes 15 tükki, suured ja tänavu ka paksult õunu täis. Eks mõistlikumas koguses ole sinna pandud ka muud aiandust, on kasvuhoone klaasist kasvatamas maltsa jne.

Ma olen pärit maalt, nii et peenarde ja põldude rohimine, kastmine, marjade, kardula ja õunte korjamine kuulus igapäevase töökasvatuse hulka maast madalast. Sellest on parasjagu aega möödas, nii et suurest tööst sisse kasvanud mulla ja aia-foobia näitab kergeid leevenemise märke. Vana Tammelinna aia omanik oli vist isegi Räpinas õppimas käinud seda teadust - õunapuud on lõigatud ja kannavad korralikult.

Nüüd on küsimus, mida kõike selle iluga teha. Mida teha õunte kogusega, mis ajaks turule paisates Rõngu aianduse pankrotti? Ja mida teha aiaga pikas perspektiivis? Ühed ütlevad, et kõik ümber planeerida, milleks annab hea vabanduse maaküttekontuuri paigaldamise töö. Kõiki õunapuid kindlasti vaja pole. Samas tahaks midagi ka säilitada - ja kui küsima hakata siis on igaühel oma arusaam mis kindasti tuleks jätta, nii et kõikide rahuldamiseks peakski kõik alles jätma. Kas tuleks palgata aednik või maastikuarhitekt, või ise asi selgeks õppida? Kui palgata, siis kust? Kas seda teha nüüd sügisel, või on aega talve/kevadeni? Küsimusi rohkem kui vastuseid.

Juulikuine  kirsiuputus oli siis selline:

Uuendus: fb kogukonna kommentaaridest sain mitu head vihjet. Näiteks õunapuude osas soovitati nõu küsida näiteks Piret Pihtjõe käest (http://õunapuu.eu), julgustati kasutama robotmuruniidukeid ja vana aia omanikuks saades esimesel aastal mitte midagi teha, aed kaardista ja määrata sorte.

Ventileerida või mitte ventileerida

Veetsin päeva kaks päeva ehitusfoorumi ühisloome rahvaülikoolis, et teha selgeks kõik eramute ventilatsiooni peensused. Sellel teemal tundub olevat eriarvamus peaaegu samapalju kui küttesüsteemide osas. Katsun alljärgnevaga kõik selle kokku võtta.

Kui uus maja täna ehitatakse, või kui vana renoveeritakse, siis tehakse see nii õhukindel kui võimalik. Madal/null-energia majadel muidu ei saagi, ja teistelgi on see mõistlik kulude kokkuhoiuks ja et tagada kontrollitud sisekliima, mitte et õhk ise vaatab kuidas sisse ja välja saab (tuntud ka kui loomulik ventilatsioon või halvemal juhul ventilatsiooni puudumine). Sundventilatsioonil paistab olevat kaks lahendusvarianti - lihtsam on teha sundväljatõmme, tekitada majas alarõhk, ja paigutada tarkadesse kohtadesse (nt aknavahedesse radikate kohal) sissetõmbeklapid, mida saab vajaduse korral puhastada ja sulgeda. Väljatõmme tuleks teha niiskete ruumide (vannituba, köök, esik) kaudu, need võivad kasutada "puhaste" tubade õhku ise.

Selle süsteemi puudus on, et kogu värske õhk tuleb otse õuest, on enamasti külm (Eesti keskmine välitemperatuur peaks olema 3C kanti) ja vajab soojendamist, samal ajal väljatõmmatav õhk on toatemperatuuriga, ja käib pidev ilma kütmine. Täiuslikum lahendus on soojusvahetiga ventilatsioon - õhu sissevool käib samuti keskselt, ja vastava agregaadi, soojusvaheti abil soojendatakse sisse tulev värske õhk eelnevalt, kasutades väljaminevast kasutatud õhust pärinevat soojust. Sellise efektiivsuseks väidetakse 80-90% suurusjärgus numbreid, mida iganes see täpselt tähendab. Soojusvaheti agregaate pakutakse täna kahte tüüpi: plaatsoojusvahetiga, ja rootoriga. Rootor kuivatavat pisut vähem õhku, nad annavad pisut (~5%?) tagasi, aga see tähendab ka muude haisude tagasiandmist ja mõni ütleb et väiksemat efektiivsust. Mõni jälle suuremat, nii et võta sa kinni. Kõikide nende puuduseks ja riskiks on õhu kuivatamine, mida mõned seadmed väidavad lahendavat niiskustagastuse abil (selline ideaalseade Air Pohoda on ainus mida reklaamida julgen - niikuinii seda osta pole võimalik), mis on aga jällegi lisakulu. Ja nagu enamvähem iga asja kohta - foorumitarkadest umbes 1/3 väidab et see töötab 1/3 ütleb et ei tööta (sest meie kliimasse see ei sobi) ja 1/3 väidab et vahet pole kas töötab või ei tööta - mõttetu on niikuinii.



Meie plaaniks jäi ehitada välja vent-torustik nii sisse kui väljatõmbeks keskselt, et on võimalik lisada soojusvaheti; aga eelarvelise reaalsuse tõttu agregaadid ise lükkuvad pisut tulevikku. Kasutame lihtsat torussisest ventilaatorit väljatõmbeks. Eks näis, kuidas õhukvaliteet ja küttekulud sellisel puhul on, ja niikuinii läheb aega, enne kui aknad renoveeritud ja õhukindlaks saavad. Nojah, ja mõni ütleb ka, et vana maja ventileerub niikuinii, mida siin ikka sundventileerida...

Küttesüsteemi valik

Käib arutelu, pakkumiste ja soovituste korjamine mis küttesüsteem ikkagi valida. Majas on 10 kütteallikat - kõrvalhoones 2 (koos saunaga), 1. korrus pliit + 3 ahju, 2. korrus 4 ahju. Lisakütte mugavuseks on mõni aasta tagasi pandud õhk-soojuspump, aga see soojendab hädapärast vaid poolt 1. korrust.

Ühelt matemaatikult kuulsin, et kõige soodsam pidavat täna Eestis olema, usu või ära usu, palgata ahjukütja ja mitte investeerida suurt raha tehnikasse mis ei tasu iial ära. Nojah. Järgmine valik võiks olla gaasikatel - aga trassi maja lähedal pole. Gaasil on ka paha hind oluliselt kallineda kui nafta kallineb, kuid täna on see tõesti odav. Pelletid vms keskne puuküte vajab suurt hoiuruumi ja käsitsi tööd, linnamajale ei tundu just see. Õhk-soojuspump on suhteliselt soodne agregaat, aga väline osa ei ole midagi meeldivat ja antud maja fassaadi kaunistab ta eriti vähe. Efektiivsus pisut väiksem kui maa-soojusel. Seega jääks sõelale maasoojusküte. Sellel välisosa, kollektoriks, pakutakse mitu varianti. Mõned pakuvad spiraale, aga kõik teised ütlevad et see Saksamaal populaarne viis maast soojust saada külmub meie kliimas vähegi normaalsema suusailmaga läbi. Krundi suuruse numbrit vaadates pinda nagu isegi oleks - 1700 m2 kanti, seega esmane valik oleks paigutada u 500-600 jm horisontaalkontuuri, mis oleks soodsaim variant, samas kogu viljapuuaed sisuliselt hävitada tundub hirmus. Siis on veel puuraugu võimalus; sealkandis peaks olema võimalik u 80m sügavuti minna uurimuse "Geotermilise energia kasutamise võimalused Tartus" andmetel. Arvestatud küttevajadus 11KW tähendaks et rajada tuleks minimaalselt kolm niisügavat auku (üle 200 sügavusmeetri) - pole just odav lõbu, ja ega suur puurmasingi ja väljakaevatav pinnas päris jälgejätmata lahku.

Tegin nüüd suisa tabeli eri kütteliikidest enda subjektiivse hinnangu järgi, ja enda hetke eelistuse järjekorras. Ideaalset pole. Hetkel ootan põnevusega Tartu Fortum-i pakkumist - kui paigaldusaeg ja liitumishind sobivad, siis võib kaugkeskküte olla mõistlikum kui maaküte, mille jooksevkulu on kindlasti madalam, aga investeering võib paisutada tasuvuse 20+ aasta taha.




Jaotuse osas veeküttel tüüpvalik paistab olevat 1. korrus põrandaküte - efektiivseim maasoojuse, mis armastab madalamat küttekandja temperatuuri, seisukohast, ja 2. korrus radiaatorid, mis peaksid samuti temperatuuri madalal hoidmise huvides olema planeeritud, ehk siis maksimaalse pinnaga. Meil tähendab see 1. korruse laudpõrandate asendamist õhema materjaliga (ilmselt puitparkett), sest vanale 4cm paksusele lauale kütet alla ikka ei pane. Sellest on tegelikult kahju.

Igatahes, enne külmasid on plaanis väljastpoolt hoonel ring peale saada (fassaadi soojustus, katus), siis maja vähemalt 1. korrusel kütte alla saada (laagidel põrand asendada täispõrandaga - soojustused, valu jne) ja siis saab juba sees edasi tegutseda.

Mis väärt on vanad ahjud?

Legendi kohaselt, ja vist oli ka mingil kirjalikul paberil see mainitud, olla maja eestiaegne omanik Karl olnud oma mitme ameti kõrval ka pottsepp. Ta küll polnud ise päris maja tellija ja ehitaja, vaid ostis maja elataval kujul paar aastat pärast selle "esmamainimist", aga võimalik et ahjud ehitas ta sinna peamiselt ise sisse. Vähemasti 2. korrusel, kus need on tehtud üsna omapärase ja mittetavalise stiiliga, samas lihtsalt ja ilmselt ka odavalt. Ahjupotid on glasuurimata pruunid.

Mis sellistega teha? Olen läbi kirjutanud tuttavaid, säästva renoveerimise asutusi ja poode ning tulemus kipub olema, et sellisest lihtsast vanast ahjupotist pole keegi nii väga huvitatud. Glasuuritud ja maalitud kraami tahaks muidugi igaüks, samuti uksed ja veel mõned detailid läheks, aga neid läheb, noh, endalgi tarvis. Visake samuti pilk peale - andke kohe teada, kas on tundub midagi midagi huvitat? Kui ei, tuleb neil juba lähipäevil ette võtta väärikas elutee lõpp ja uue elu leiavad tõesti vaid roobid ja siibrid.

Uuendus: pärast ahjumeistri Ahto (Tammelinnast muide) ülevaatust klassifitseeriti need punakad savikarva ahjud lihtpottideks, millega tõesti pole midagi paraku teha. Tavaliselt sellised ahjud värvitakse, aga siin on need täiesti toorkraam, pole värvi, glasuuri, ei midagi. Metallosad - jah, taaskasutame, ja võibolla mõned keerukamad nurgapotid samuti, aga üldiselt on see kraam pinnasetäide.

Sirel õitseb

On esimene august, ja sirel aias otsustas õitsema hakata. Ja mitte lihtsalt sirel, vaid Sirel, suure tüvega, sest hea tahtmise korral kannatab tüveümbermõõduks mõõta üle 2,1 meetri. Kas on tõenäoliselt kõige jämedama tüvega sirel ?

Projekteerimisest

Et perekonnas on hulga projekteerijaid ja arhitekte, siis sealtkaudu tegid üldosa projekteerimise Armin Valter  ja Jaanika Oks Eesti juhtivast inseneribüroost Novarc. Töö tehtud  nagu aastale 2016 kohane - BIM-mudelis, ja seda maailmarekordilise kiirusega - 2 nädalat. Enne puhkust tuli ju paberid ehitusteatiseks  linnavalitsusse sisse anda, et ehitus saaks ilusti vastavalt seadustele käima. Õnneks ehitusluba pole hoone mahtu mitte muutval renoveerimisel enam tarvis, kui maht ei muutu üle 30% jne, ja ehitusteatisega on lihtsam - kui 10pv jooksul pole linnal vastuväiteid, saab ehitamisega pihta hakata.

Olen kunagi ise (tõsi, ühel teisel sajandil) CAD-tarkvara koolitanud maakaartide tegemiseks, nüüdne Autodesk-i Revit on loomulikult palju kaasaegsem, mõnes mõttes sarnane, aga mõnes osas 3D manipulatsioonis ausaltöelda seal ka üsna tüütu. Võrreldes näiteks kodukujunduse tarkvarade või kasvõi laiatarbe-SketchUp-iga. Võttis ikka tunde enne kui hakkas mingi aimdus tekkima kuidas seda mudelit õigupoolest keerama ja vaatama peaks; muudatusi oli isegi pisut lihtsam teha. Tahaks ju 3D majas ringi kõndida, vaadata seal sisevaateid, aimdust saada tubade avarusest, mõnigaid detaile isegi mõõta jne. BIM (Building Information Model) on lihtsamalt öeldes selline peen andmebaasitehnoloogia, kus ei tehta hoonest või muust rajatisest (nt sillad ja kasvõi raudteest) mitte lihtsalt 3D-joonised, vaid kõik objektid on seal kirjeldatud oma tegelikes materjalides ja omadustes, mis võimaldab näiteks arvutada ühe nupuvajutusega hoone küttevajaduse, kontrollida kas tehnilised torud on piisavalt kaugel üksteisest, kas talad kannavad jne. Kui CAD-joonised on nagu word-i failid mis on ilusad küll kirjutamiseks/joonistamiseks ja väljatrükkimiseks, siis BIM on ikka korralik andmebaasisüsteem. Paraku on ehitus ja projekteerimissektor üsna konservatiivne, ja kui olen küsinud näiteks küttesüsteemi projekteerijatelt, et kas nad BIM-is oskavad tööd teha, siis vangutatakse enamasti pead, et me oleme ikka veel CAD-i ajastus.

Sellise ajaga sai küll vaid eelprojekti, kus on paigas tubade ja avade (uksed/aknad) paigutused ja fassaadid. Tehnilised detailid - küte, kanalisatsioon, elekter, vesi, ventilatsioon jms tulevad veel detailsemalt projekteerida ja osalt suisa eriosade projekteerijatelt eraldi tellida.