Internet ja TV

Mida küsivad tänapäeva lapsed iga päev uues kodus? Mõistagi: issi, millal wifit saab! Esialgu mõtlesin, et pole midagi lihtsamat, otsin ülesse Telia juhtmepaari, mis sügisel enne remonti veel töötas, ühendan ruuterisse ja töötab. Aga ei, ja pika uurimise peale Telia ja Ericssoni tehnik sedastas, et juhe on majaseinavahel lootusetult läbi puuritud ning tuleb uus panna. Mitte üksnes seinas, aga ka kraav kaevata ja uus kõri panna. Seda siis et saada vana "hea" vaskjuhegi majja. Tulemus ühesõnaga selline. 

Kuni tehnikut ootan (järjekord 2 nädalat), hakkasin uurima ja katsetama, et mis variandid Tartu aedlinnas 2017.a. sügise seisuga võtta oleks. Võibolla leiab parema kui see aeglane vask.

1) Fiiber, ikkagi 21. sajand. Majja kaablit ei tule, seega peab ühenduse tekitama.  Umbes juunikuus üritasin saada Teliast, kes suunas Eltel-isse, pakkumist fiiberühenduseks. Küsisin Teliast ehitajate portaalist tehnilised tingimused, selgus et tuleb u 300m kaugusest kaevust vedada kaabel, olemasolevas hülsis. Hinnapakkumist Eltelist ei saanudki, öeldi et "enne aasta lõppu ei saa". Siis sain teada nipi, kuidas Telia koduleht arvutab esialgse fiiberühenduse hinna automaatselt. Seda pidi Telia tehniline inimene ise õpetama, sealjuures nende teenindajad seda võimalust ei soovitanud ega vist ei teadnudki. Hinnaks anti esialgne 1700 EUR, mida pole vähe aga keskmine pidavat isegi veel kallim olema (2500-3500). Kui saaks selle jagada naabermajadega kuidagi, siis väga ulmeline ei tundugi. Aga esialgu jäi kõrvale. Vt allpoolt ka internetkoju.ee projekti.

2) Mobiilivõrkude ühendused

* Telia ei paku piiramatut 4Gd (mingi aeglane pakett on, aga seda vist ei pakutagi kui kaabel on läheduses). Samuti näen oma iPhone Telia ühendusega aegajalt E logo suisa - kiirus on nadi (või on telefoni viga, ei tea). Igaljuhul jäi see kõrvale.

* Elisa SIM-i leidsin, panin ühte vanasse (ja kehva) ZTE ruuterisse ja valisin uueks paketiks "profikasutaja" 60G/kuus. Kuu 5ndaks kuupäevaks oli sellest 50% kulutatud, ning ma polnud peamist kasutajat (turvakaamerat mis striimib) veel isegi ühendanud. Natuke teleka järelvaatamist ja laste telefonid suutsid selle tekitada. 

* Võtsin siis Elisast ja Tele2-st uue korralikuma Huawei ruuteri. Mudel: B315. Kõrvamärkusena üldiselt ongi Huawei 4G-ruuterid hetkel vist parimad mis Eestis saada on - testisin ka ühte Telia pakutud Zyxel-it aga too on 2x aeglasem, ZTE ei kannata üldse kriitikat. Tele2 piiramatu ühendus on tõesti piiramatu: speedtest.net (sellesse tuleb küll kriitikaga suhtuda - operaatorid tuunivad kuuldavasti oma võrke spetsiaalselt tema jaoks) näitab andis ligi 100Mbps alla ja üle 50Mbps ülesse. Päris hea, kuigi kõikumine on moblaühendusele omaselt suur. Elisa SIM-iga samas ruuteris jäid numbrid suurusjärgus ligi 1.5-2x madalamaks, mis pole ka paha, aga saab ka hakkama. Isegi levipulki näitab ruuter Elisal 2/3-st, Tele2-l on see põhjas, ilmselt on antud aadressil lihtsalt baasjaam lähemal. Mujal võib vabalt vastupidine tulemus tulla, aga majaga ma paremasse levisse ei koli. 

Tele2 speedtest siis selline: 

Ja tüüpiline Elisa testitulemus samast kohast (nb! see on ühes konkreetses kohas vaid mõõdetud):

3) Levikom uue põlvkonna raadiolink - "virtuaalne fiiber" lubab häid kiirusi ja lühikest viivitust. Liitumine pidavat käima "2 tunniga", mis on palju parem kui päris-fiibri 6-9 kuud. Tegin päringu, ja ei enama kui täpselt 1 kuu pärast helistati tagasi. Selgus, et nõudlus on kõrge ja kui septembri alguses järjekorda panna, siis detsembris saaks paigaldaja aja. Seega see 2 tundi, mida lubatakse kodulehel paigaldusajaks, on päris julge turunduslik liialdus. Miinuseks on lisaks ulmepikale reageerimis- ja  liitumisajale, et tuleb leida fassaadil või katusel koht, kuhu antenn kõlbaks panna ja juhe vedada, ja antennil peab olema otsenähtavus Soinaste telemasti (või muusse sobivasse nende masti). Mul on mast täpselt tänava ja eesfassaadi poole ja kuigi see antenn pole päris satilätaka mõõtu, siis eriline kaunistuselement see pole. Ja ma tänavafassaadi tahaks ainult kaunistuselemente. Tegelikult peaks saama seda üle värvida?

4) Starman on rohkem tuntud kaablineti pakkujana, aga nende kaabel mulle ei ulatu. Neil on ka üle õhu paketid (vana nimega ZOOM), millest Internet on vist tegelikult tehniliselt Elisa mobiiliühendus (seega eeldatavalt sama hea), lihtsalt pisut teise hinnaga. TV teenus on neil DigiTV õhu kaudu (DVB-T), seega uuematesse telekatesse sisse ehitatud, samas funktsionaalselt üsna piiratud; ja võib vajada välisantenni. 

5) Skylive, kellest pole enne kuulnudki, tundub olevat turundusosakonnata Starman (mulje üliminimalistlikust kodulehest), kes samuti fiibrit ja üle õhu ühendusi ja TV-kanalit pakub. Eelkõige vist maal ja linnades kus teised väga ei ole; Tõrva ja Pärnu jäid silma reaalse ühendusega. Avaldus saadetud, näis kas on kiiremad kui 1-kuulise vastusega levikom.

6) http://www.internetkoju.ee/ - pole varem sellestki kuulnud, aga see projekt plaanib teha 150 € liitumistasuga fiiberühendusi Lõuna-Eestis, muuhulgas ka Tartusse. Huvi avaldusi võtavad vastu kuni 30.09.2017. Ei kõla üldse pahasti, avaldus saadetud, kiiret tehniku visiiti siit aga ei oota.

Nüüd järgmine küsimus on, et kuidas telekanaleid näha. Vabalevi on uutes telekates sees (jah, ostsin uue teleri pärast 20 aastat), aga TasutaTV nõukaaja tasemel kanalivalik (valida saab ETV ja ETV vahel) ei rahulda kõiki päriselt, seega uurisin mis tasulised variandid oleks:

a) Telia TV digibox, nõuab Telia ühendust. Paraku kuna Telia ühendus tuli kõrvale jätta, siis ei saa seda valida. Muidu olen nende teenusega väga rahul olnud, järelvaatamised, filmiriiulid jne on meie tipptasemel. Parandus: paistab, et Telial on teenus MINU.TV KODUS, mis töötab ka muude ühendustega.

b) Elisa BingeTV on digiboxiga lahendus mis pole seotud netipakkujaga, samas kas nad seda müüvad, ei tea. Mu avaldusele pole paari päeva jooksul vastatud. Ehk pole nii uimased kui Levikom.

c) Levikom pakub TV digiboxi mis tundub normaalne, aga nõuab ka nende netiühendust, nagu Telia. Ja liitumisaeg: pool aastat.

d) Skylive kodulehe infolt jääb mulje et neil on mingi digibox.

e) Videolaenutustest pakuvad Eestis Netflix ja Viaplay kuutasulist arvutikogemust, lisaks Teliale ja Starmanile kes pakuvad seda vaid enda teenuse osana. Netflix eelis on mugavus, sest see on osades uutes telekates, DVD-playerites ja mängukonsoolides sisse ehitatud, samas on filmivalik Eestis nadi, pole subtiitreid. Viaplay filmivalik paistab olevat mõneti eestipärasem, kuigi ka palju idapoolse suure naabri poole kaldu, siiski on ka kodumaist kraami ja eesti keelde tõlgitud filme.

Ja lõpuks pole ebaoluline ka hind. Siit lihtsustatud kokkuvõte, vaadates pigem kiiremaid netiühendusi ja minimaalselt telekanaleid subjektiivse eelistusena:

• Telia TV+Internet vaskaablist max 40/10M, ruuter+digibox ~200€, kuutasu 32€/kuu, Minu.TV kodus 6 €/kuus.
• Elisa BingeTV+Internet 30/5M 30€/kuus, piiramatu Elisa net (reaalne 60/30 kanti) 39€/kuus  
• Tele2 kiire Internet (reaalne 100/50M); 40€/kuu või 30/10M 21€/kuu. ruuter 100$ . TV teenust pole 
• Levikom Internet 50/20M + 25TV kanalit: 37€/kuus + 200€/paigaldus 
• Starman Internet 30/5M + 34TV kanalit, 26€/kuu, piiramatu Internet 37€/kuu (mis on vist Elisa 4G?) 
• Skylive  Internet 30/10M õhu kaudu (fiiiber siis sama hinna eest 150/150M) + TV 38€/kuu, + stardipakett 200€
• Videolaenutused juurde: Netflix laenutus 10€/kuu umbes, Viaplay 7€/kuu

Minu enda järeldus tundub olevat, et eelkõige paigalduskiiruse, aga ka sidekiiruse maksimumi saaks mobiilse piiramatu ühendusega. Kiireim, kuigi kallivõitu kombinatsioon oleks näiteks Tele2 piiramatu + Elisa BingeTV. Vähemalt niikaua kui fiiber kohale jõuab, et siis sellega gigabiti tuppa tuua.

Uuendus poolteist aastat hiljem (2019 veebruar):
1. Skylive käis kohapeal katusel uurimas enda juhtmevaba ühendusevõimalust. Kiiruseks lubati u 50Mbps, ja TV jaoks on vajalik veel eraldi satitaldrik, seetõttu jäi nendega äri pooleli, ja minu valikuks jäi Telia 
2. Internetkoju.ee aktiveerus ja saatis 2019 alguses kirja, et nüüd saab lepingu ära teha - 150EUR tasu eest fiiber koju. Et see on üle 10x odavam kui Telia ligi 2000 EUR pakkumine, siis saatsin neile raha ära. Pärast lugesin lähemalt, et nende paigaldusaeg on 2019-2020, või võis see veel hiljem olla :( Huvitav, mis saab kui Telia vahepeal oma vase jõuab välja vahetada, tuleb kaks fiibrit majja? 

Varustajad

Ühe õige filmi lõppu käivad subtiitrid, tegijate nimedega. Teen siin ka kokkuvõtte nendest, kes sel objektil osalesid pisut suuremas osas. Kui keegi tahab kontakte ja soovitusi, siis võtke otse minuga ühendust, või kui keegi end ära tunneb, või olen unustanud siia panna, võib ennast kommentaaris ise reklaamida. Kui spam-i tekib, kustutan ära :) Enamus neist on samuti leitud soovituste kaudu.

• Ehituspealik: Marko Tallinnast
• Ehitusel teised meistrid: Kulno Pärnust, Mihkel (mööbel, puutööd), Urmo, VR Ehitus Pärnust
• Projekteerija: Novarc
• Sisekujundus: peamiselt Liisi (ise tehtud hästi tehtud), Anu
• Üldehituse materjalid: peamiselt ESPAK, väiksemas mahus vist kõik Tartu ehituspoed. Soovitada julgen ka Decorat
• Krohvimine: Roffi
• Värvid, sisustusmaterjalid: Marde, RM Stuudio, Värvikeskus
• Katus: Arssin
• Fassaadi lauad: Pinska Viljandimaalt
• Trepi ehitus: Heiki
• Aknad-uksed: Armin Puit, Roswood (kremoonid), Nominente
  
• Elekter: InVolt OÜ, Silman Elekter
• Santehnika ja vannitoad: Vannitoapood, Hals, Noto outlet
• Torutööd: Alar ja meeskond
• Põrand: Priidu Põrandad
• Radiaatorid: Torujüri, Värvispectrum pulbervärv
• Prügi äravedu konteinerid: elevus.ee 
• Nõustajad: Hillar, Preet, Sulev, ja veel 100 sõpra ja tuttavat
• Last but not least: finantseerija Swedbank

Lõin huvi pärast kokku ka kulud. Mis seal salata, neil kes vaatasid lakke ja ütlesid et "siin läheb ostmisele lisaks teist samapalju remondiks" oli üsnagi õigus. Kindlasti saab remonti teha ka odavamalt (ja kinnisvaraarendajad kindlasti teevadki), aga enda jaoks ja ilusti tehes läks meil u 1000€ ruutmeetri kohta.

Täpsemaid lõpptulemuse pilte ma ei plaani siia välja panna, seda tuleb ise vaatama tulla. Võta ühendust ja lepime aja kokku. Võibolla tuleb ka mõni avatud uste päev :)

"Kõik-kõik on uus septembrikuus!"

Seinaviimistlused lubikrohviga

Kips karkassiga seina ja värv (või tapeet) peale stiilis remonti olen varem teinud - lihtne ja soodne variant, tulemus on ettemääratav aga samas üsna igav ning mõneti kõle. Siin majas püüame seinte viimistlusega pisut enam, et tulemus oleks ilusam ja huvitavam. Pähe tulevad variandid oleks puhastatud alusseinad (ehk siis palk või punane poolpuhta vuugiga tellissein - tänapäeva klassika), voodrilaudis, puutahveldis või nii nagu sel majal vanasti oli tehtud -  krohvimine. Puhastatud seintega Tartus originaalitseda pole just lihtne. Voodrilaudis võib olla päris hästi omal kohal, ning vanasti seda päris palju ka kasutati, sest võimalikke siseruumi plaate polnud, aga tänapäeval võib see mõjuda suvilalikult. Puutahveldis võib olla väga eksklusiivne ja ilus vanaaegne materjal, mõisates ja lossidest leiab sageli just seda; samas see nõuab ruumi, väikeses toas võib hakata ahistama (kui on tume, mis ta tavaliselt on), ja korralikult tehtuna on ka päris kallis. Juba materjalikotte läheb maja peale hea mitu tonni

Algselt oli idee katta osades ruumides alumine osa nn lambriiga - see on kui seinte alumine osa on puitlaudise või tahveldisega kaetud. Kui reaalselt jõudsime niikaugele, siis tundus, et ruumid jäävad selle jaoks väikeseks. Eriti arvestades, et vana ja mitte nii sirge seina puhul ei saa laudist tihedalt seina vastu panna, vaid tuleb paika loodima hakata. Kuigi sai googel ribadeks otsitud, ja kiusatud poode ning meistreid, et leida hulga spetsiaalseid liiste ja laudiseid, jäi asi kõrvale. Siin näiteks on üks paremaid leide: Värvikeskuse ilus nende enda profiiliga lambrii ja tapeedi näide. Kui oleks sile uus kipssein selle taga, siis saaks nii igati kena romantilimi ruumi.

Seega sai põhiviimistlusena valitud krohv, konkreetsemalt linnamaja kohaselt lubikrohv, sama mis oli majas ka algne sein. Pehme savikrohv on ka mõnus, aga vähem praktiline ja minumeelest sobib enam maamajja. Krohvile võib mõelda kui aluspinnale, mille peale saab veel otsustada, mida panna ja mis tekstuuriga seda teha - pahteldada, värvida, kasvõi tapetseerida või näiteks riidega katta. Krohv ka soojustab päris edukalt - termokaameraga vaadates talvel seina krohviaukude osas ilmnes  mitmekraadine erinevus. Lisaks see  reguleerivat õhuniiskust - tõmbab endasse liigset ja annab hiljem välja. Teisalt korralik, käsitöö-lubikrohv mitte kõige lihtsamatesse oludesse on ikkagi päris kulukas, võibolla üldse kõige suuremaid kuluartikleid antud maja projektis.

Vanad krohvitud seinad olid aegade jooksul valdavalt tapetseeritud, tapeedialuse makulatuuri järgi veel enne 10 aastat pärast hoone ehitamist. Ilmselt oli 1930ndatel tapeet moes ja tundus võrreldes värvitud krohvseinaga hubasem, huvitavam ja mõnusam. Vana tapeet tuli ära võtta, mis oli omaette suur töö - kasutatud sai nii mehhaanilist lihvketast,  tapeedieemaldiga leotamist kui pahtlilabidaga kraapimist. Sinna läksid endalgi nii mõnedki puhkepäevad. Vana seina sisse uuristati uued juhtmed, ning usteavade ja seinte ümbertegemisega said need ohtralt rikutud ning vajasid üksjagu järelparandusi jämeda krohviga. Seinu oli mitut sorti - näiteks oli palkseina ja laudisega seinad, millele läks täiskomplekt - krohvi alusmatid (vana hea pilliroomatt) ja jämedad krohvivõrgud, sinna peale jäme krohv (0-4 mm). Osad uued seinad said tehtud või kaetud Fermacelli plaadiga, mis on põhimõtteliselt kipsplaat, aga ohtra vanapaberiga ja oluliselt soliidsem, massiivsem, raskem, veekindlam, tugevam (hoiab naelu/kruvisid) - ja kallim. Fermacelli eeliseks on, et sellele mingit aluskrohvi ehitist vaja ei läinud, saab piirduda vaid viimistluskrohvi pinnaga. Siia pildile on sattunud kolm põhilist alusseina - fermacell, roomatiga kaetud vana puitsein (palk) ja vana krohv kus on mis iganes värvikihid ja lõhutud uute juhtmete käigud:

Esimene krohvikiht on vana pinna täitmine ja kroviparandused, mis näevad üsna robustsed välja:

Erinevaid krohviviimistluse näiteid leiab muide päris toreda valiku Safrani poe seinalt. Viimaseks krohvipinnaks läks meil kõikidele nendele alusmaterjalidele peenike võrk ja 0-1mm fraktsiooniga pealiskohv/pahtel Saviukumajast.

 

 

Kui krohvipind pole värvitud, siis on üks probleeme, et seal olev liivatera jääb pudisema. Selle vältimiseks tuli pinda hõõruda karvase harjaga ja (kaseiinipõhise või silikaadipõhise) kruntvärviga  üle võõbata. Silikaadipõhine kruntvärv on tuntud ka tapeediliimi nime all. Ja pärast kruntimist veel üle hõõruda. Mulle on jäänud mulje, et Saviukumaja peen savikrohv (0-1mm teraga) on suure ilusa tekstuuriga, aga suhteliselt pudisev, näiteks Safrani pakutav Saksa Kreidezeit toodang on peenema tekstuuriga ja sisaldab aineid mis liivatavad põrandaid puutudes vähem. Nii et tasub ringi vaadata, enne kui otsustada lõppkihi valik.

Teine probleem vana maja ülekrohvimisel on seinte ajalugu - krohv on sidus materjal mis armastab aluspinnast eri asju esile tõmmata. Eriti julgelt vana korstna peal hakkab sageli pigi läbi tulema ja kui spetsiaalselt alust ei kata, siis tekivad üsna tumedad laigud peale. Aga neid laike ja ebaühtlusi tuli ka mujal, kus vana seina sees võis aastakümnetega mis iganes imbunud olla. Päris ühtlase pinna sai tegelikult ainult päris uue alusega seina peal (Fermacellil), igalpool mujal vana krohvi peal jääb näha kas läbiimbunud materjal või ka ehituse käigus tehtud juhtmesoon, mis on pisut teise/uuema pealiskattega kaetud. Lubikrohvi saab ka toonida, näiteks värvilist savikrohvi või pigmenti lisades. See annab päris ilusa, hästi nõrga, tooni, aga laigulisus tuleb toonitud pinnal veel eriti hästi välja, nii et soovitaksin sellega olla ettevaatlik. Samuti on niimoodi toonitud seina raske parandada - kuidas sa praktikas hiljem teed näiteks kaks supilusikatäit õige tooniga paranduskrohvi.

Kui lõpuks veel üks asi mainida, mida oleks ehk teisiti pisanud planeerima on radiaatorite torud - need oleks saanud ilmselt ka seina sisse rohkem peita.

Samuti tasub arvestada, et krohvimassi kuivamine tähendab tohutu koguse vee aurustumist, mis lööb tubades niiskuse üles õige mitmeks nädalaks. Kui seal on näiteks uued puitpõrandad või -aknad, siis need saavad päris kõva koormuse ja võivad viga saada.

Heli isoleerimine

Eestlane armastab privaatsust ning parim kaugus kahe elamise vahel pidavat olema selline, et enda maja hoovist järgmine maja ei paista. Ses mõttes sobib võsas elamine meile tõesti hästi, nagu Mikita ütleb. Linnas aga satuvad elamised suisa ühte hoonesse, seega on vaja neid maksimaalselt muidu eraldada. Üks eralduse küsimusi on heliline - ei taha kuulata naabri muusikavalikut (mis on alati kohutav) ja muid elamise hääli.

Vanades palkhoonetes, ka kortermajades lahendati heliisolatsioon üsna lihtsate ja loomulike vahenditega: vaheseinad olid massiivsest puidust (palk), kahele poole pandi krohvikiht roomattidega (samuti summutab), uksed pandi juba soojuse pärast üsna õhutihedad ja paksud, põrandate vahele pandi mulla/liiva segu, et teha need massiivseks, mis vähendab samuti sammumüra.

Hooletu euroremondiga on lihtne see hävitada - seinad on õhukese karkassiga kips, mille sees võib küll olla vill, et kumisemist vähendada, aga see aitab vähe. Põrandad võetakse ülesse ja vana mulla asemel pannakse kerged mineraalvillad. Kusjuures kõik näib ehituse ajal ilus ja mõnus, alles elamise käigus tuleb välja et mis jube lemmikraadiojaam naabril on ning siis on midagi parandada juba hilja, teisisõnu väga kulukas.

Heliisolatsiooni kohta leiab päris põhjalikult erinevaid jooniseid ja arvutusi Tiit Masso raamatust Ehitusfüüsika ABC . Samuti on üks rohkete arvudega artikkel värskes ajakirjas Pööning. Praktikas on vanal hoonel sul ees olemasolev situatsioon, ja põranda ning seinte kasvatamisel tulevad kiiresti ette füüsilised või eelarvelised (töömahu) piirangud.

Päris spetsiaalseid seinte heliisolatsiooni plaate ma meie kaubandusvõrkudest ei tuvastanud. Pakutakse universiaalseid poolpehmeid plaate, näiteks iso-plaat, mis muuhulgas ka heli peaksid summutama. Eks summutavadki. Ainus tõesti heli jaoks tehtud erimaterjal, mida nägin ehitusmessil, oli SIMFOFIT, aga seda vist Eestis keegi veel ei müü. Tootja esindaja lubas küll, et "varsti eesti keegi veebiehituskauplus võtab müüki", prantsusmaa veebipoes ei näi isegi väga kallis olevat. See vanast tekstiilist kokku pandud plaat peaks küll päris tumma seina suutma teha. Mingeid analooge meil vist pole?

Meie Tartu majal on üks ümber ehitatav korteritevaheline vahesein, kus on vanad uksekohad kinni ehitatud. Esialgu sai see lihtne puit-karkassein kahepoolselt fermacelliga kaetud, ja vahele vill. Fermacell on üsna raske materjal, nii umbes kahekordse kipsikihiga võrdne, aga ikkagi esialgne lahendus raadiotesti see ei läbinud - kõrvaltoast on keskmise tugevusega raadio ilusti kuulda. Seega tuleb see teha ümber kahekordse, omavahel mittekokkupuutuvale karkassile, ja vahele heli levikut vähendav materjal - mõni soovitab veel et parem on erineva tihedusega materjale kasutada.

Korteritevaheline vahesein on vana üsna minimaalne, all laudis ja krohv, peal otse taladel lauad, ja vahel pisut mulda massi lisamiseks. Sinna plaanime vahele ja uue põranda alla kuidagiviisi kombineerida paksemaid plaate (iso-plaat, või sammumüra plaat) ja seina ääre heliisolatsiooni kummid. Sinna peale ujuvalt laudpõrand. Paraku põranda paksust ei kannata eriti tõsta, uksed tulevad ette. Teises toas põrandat ei taha üldse üles võtta, seal sai 25mm isoplaat pandud alla lakke, uue laudise taha. Loodetavasti midagigi aitab, vähemasti ruum ei ole magamistuba mis nõuaks rohkem vaikust. Kui on veel mingeid soovitusi heliisolatsiooni nippidest, siis võiks teada anda.

Tammelinna miljööala

Huvitavat üldist lugemist Tammelinna miljööalast leiab Tartu linna kodulehel. Esimene sealsel näidispildil olev hoone on samas täpselt selle piirkonna keskel, mis järgmise üldplaneeringu järgi plaanitakse miljööalalt välja jätta. On see siis hea, või halb uudis maja omanikele - ei oskagi öelda. Teab keegi kommenteerida?

Põranda lõppviimistlus

Põrand, mille peal käime on nii oluline, et sellest on mitmel korral varemgi siin juttu olnud. Viimati lõppes see betoonivaluga, aga see pole päris lõpp, vaja on ka sinna peale midagi panna. Klassikaline eelistatud põrand võiks olla ilusatest laiadest ja paksudest männi- või kuuselaudadest pealispind, aga põrandakütte puhul arvavad paljud et mõistlikum on õhem materjal, et soojus läbi tuleks. Eks lõpuks tuleb ilmselt ka paksemast materjalist soojus läbi, lihtsalt palju aeglasemalt, aga õhemaks materjaliks pakutakse eelkõige lehtpuust põrandakatet, mis liimida betooni peale võimalikult tihedalt. Põrandakatete valik on tohutu alates erinevatest laminaatidest, parkettidest, laudparkettide, kunstmaterjalide ja laudadeni. Viimase aja mood on "live edge" laudis - seal ei lõigata laudade servi sirgeks, vaid jäetakse võimalikult algse kõvera kujuga, ja arvutiprogrammidega sobitatakse nendest päris põneva kujuga põrand. Sellise hind on u 4x kõrgem, samas mõned ütlevad et Eesti kliimas kus laua laius juba aastaringse temperetuuri/niiskuse kõikumise tõttu muutub, on tulemus raskesti ennustatav ja ebaühtlased vahed on garanteeritud. Antud vanas majas tundus kõige loogilisem panna tagasi võimalikult samasugune laud nagu seal varemgi oli, seega jäi lehtpuust laudpõrand valikusõelale.

Lehtpuudest selgelt populaarseim pidavat olema klassikaline tamm, kuigi näiteks saar on veel tihedam/tugevam, välimuselt tegelikult väga sarnane, ja hinnalt lauana nii veerandi jagu odavam; tislerimaterjalina muide on saar umbes poole odavam. Tamme põrandalauda leiab alates suurusjärgus 40 eur/m² hinnaga, saart ehk 30 €/m² kanti ; oleneb ka selle klassist - odavaim rustik on ohtra oksakohaga ja kirjum; kalleima klassi laud on sile ja oksavaba. 

Kõrvalmõttena - tegelikult ma praegu ei oska peast öelda, miks ei võiks tehniliselt sama hästi õhukese (ja kordades odavama) okaspuu laua betoonile liimida. Kui see on samamoodi tihedalt aluspõranda küljes, siis õhukese laua põhiprobleem - läbivajumine, mis põhjustab kääksumise, ei tohiks olla suurem kui lehtpuuga. Kui keegi teab, kirjuta palun kommentaari.

Põranda mahaliimimine on suur teadus - esiteks peab olema põrand väga sile, et ei jääks kohti kus liimi ja laua vahel on suurem vahe. Mõni millimeeter on lubatud. Ebatasasuse kohalt võib teadagi oodata laua lahtitulemust, eriti kui niiskema perioodiga laud paisub pisut ja hakkab tahtma endale eluruumi. Seetõttu läks paar päeva, et betoon uuesti üle siluda, kõrgemad millimeetrid üles otsida ja eriti seinaääred lihvida teemantkettaga madalamaks; sealjuures silmas peeti eelkõige laua pikisuunda. Mõnesse madalamasse kohta tuli valada tasandussegu jällegi juurde. Õnneks oli betoonivalu õnnestunud hästi ning esialgu planeeritud kogu pinna tasandusseguga u 10mm kihiga ülevalamist ei olnud vaja teha. Pealegi vedel nn isevalguv tasandussegu ei pidavat suurel pinnal ise ideaalseks valguma midagi, kui nimest arvata võib, ikkagi kipub kopeerima algset ebatasasust.

Kui aluspind siledaks saadud, pannakse peale krunt betooni nakkeks ning sinna kammiga liim. Sellele sättida siis lauad, ilusti et otste liitekohad ei läheks kõrvuti. Lõpuks tuleb panna peale raskused, et liim maksimaalselt kinni võtaks - näiteks veega täidetud ehitusämbrid (10l värvi/liimipotid) on praktiline, odav ja käepärane lahendus. Et lauad omavahel kokku läheks minimaalsete pragudega, tuleb neid rihmadega horisontaalsuunas kokku pingutada. Laudade laiused varieeruvad üksjagu, mitme millimeetri jagu, ja kuna eriti lehtpuulauad ei ole kaugeltki seinast seina (pakis antakse erineva pikkusega lauad, alates 40cm-st kuni 3m-ni), siis on ohtralt otsaühendusi, mis kõik on erineva laua laiuse tõttu potensiaalsed praod.

Seejärel tuleb põrandalaud viimistleda. Esmalt tuleb seda lihvida - isegi tehases lihvitud tammelaud tuli mitu korda, alates jämedamast ja siis peenema liivapaberi lihvmasinaga üle käia. Lõpuks pealiskiht - klassikaline värv on täiega out, ja seda puidu raiskamist ei tee vist tänapäeval keegi. Põrand tuleb õlitada või peitsida / vahatada, et puidu muster ikka näha jääks. Eri õlide variante ja tootjaid on jällegi palju, on erinevad ökotootjad ja ökonoomsed tootjad, tundub et kindlaim (paraku ka kalleim) järeleproovitud variant on OSMO õlivaha - see annab kindla ühtlase tooni ja vetthülgava vahase pinna. OSMO puuduseks on lisaks u 2x kõrgemale hinnale suhteliselt piiratud toonide valik - on hulk pigem konservatiivseid / klassikaliseid toone, reeglina seda oma valitud värvi ei toonita. Parima hinnaga saab OSMOt vähemalt Tartus ESPAK-ist, eriti kui saab kliendihinnaga veel allahindlust. Hinna osas - tugevale tammepinnale kulus seda isegi pigem vähem kui tootja antud number purgil (vist 20m² 1 liitriga), võis pigem valida pisut kallima aga kindlama toote, sest odavamaga kokkuhoid oleks olnud vaid mõni protsent kogukuludest. Tooni valiku osas avastasin loogika, et kõige paremini sobib puidule "oma värv" - tammele (antiik-)tammetoon ja kasele kasetoon, männile sai pandud suisa värvitu. Muu tooni andmine lõppes alati kuidagi imeliku tulemusega.

Kõige hullem tulemus ei tulnud, kartsin et võib tulla liiga uus ja sile.

 

Lõpuks ka võrdluseks üks pilt vanadest männi/kuusepõrandatest teisel korrusel, mis said üles võtmata lapitud, lihvitud ja õlitatud toonimata OSMOga. Eks on maitse asi, aga mulle tundub isegi mõnusam kui uus ja kallis põrand.