Kips karkassiga seina ja värv (või tapeet) peale stiilis remonti olen varem teinud - lihtne ja soodne variant, tulemus on ettemääratav aga samas üsna igav ning mõneti kõle. Siin majas püüame seinte viimistlusega pisut enam, et tulemus oleks ilusam ja huvitavam. Pähe tulevad variandid oleks puhastatud alusseinad (ehk siis palk või punane poolpuhta vuugiga tellissein - tänapäeva klassika), voodrilaudis, puutahveldis või nii nagu sel majal vanasti oli tehtud - krohvimine. Puhastatud seintega Tartus originaalitseda pole just lihtne. Voodrilaudis võib olla päris hästi omal kohal, ning vanasti seda päris palju ka kasutati, sest võimalikke siseruumi plaate polnud, aga tänapäeval võib see mõjuda suvilalikult. Puutahveldis võib olla väga eksklusiivne ja ilus vanaaegne materjal, mõisates ja lossidest leiab sageli just seda; samas see nõuab ruumi, väikeses toas võib hakata ahistama (kui on tume, mis ta tavaliselt on), ja korralikult tehtuna on ka päris kallis. Juba materjalikotte läheb maja peale hea mitu tonni
Algselt oli idee katta osades ruumides alumine osa nn lambriiga - see on kui seinte alumine osa on puitlaudise või tahveldisega kaetud. Kui reaalselt jõudsime niikaugele, siis tundus, et ruumid jäävad selle jaoks väikeseks. Eriti arvestades, et vana ja mitte nii sirge seina puhul ei saa laudist tihedalt seina vastu panna, vaid tuleb paika loodima hakata. Kuigi sai googel ribadeks otsitud, ja kiusatud poode ning meistreid, et leida hulga spetsiaalseid liiste ja laudiseid, jäi asi kõrvale. Siin näiteks on üks paremaid leide: Värvikeskuse ilus nende enda profiiliga lambrii ja tapeedi näide. Kui oleks sile uus kipssein selle taga, siis saaks nii igati kena romantilimi ruumi.
Seega sai põhiviimistlusena valitud krohv, konkreetsemalt linnamaja kohaselt lubikrohv, sama mis oli majas ka algne sein. Pehme savikrohv on ka mõnus, aga vähem praktiline ja minumeelest sobib enam maamajja. Krohvile võib mõelda kui aluspinnale, mille peale saab veel otsustada, mida panna ja mis tekstuuriga seda teha - pahteldada, värvida, kasvõi tapetseerida või näiteks riidega katta. Krohv ka soojustab päris edukalt - termokaameraga vaadates talvel seina krohviaukude osas ilmnes mitmekraadine erinevus. Lisaks see reguleerivat õhuniiskust - tõmbab endasse liigset ja annab hiljem välja. Teisalt korralik, käsitöö-lubikrohv mitte kõige lihtsamatesse oludesse on ikkagi päris kulukas, võibolla üldse kõige suuremaid kuluartikleid antud maja projektis.
Vanad krohvitud seinad olid aegade jooksul valdavalt tapetseeritud, tapeedialuse makulatuuri järgi veel enne 10 aastat pärast hoone ehitamist. Ilmselt oli 1930ndatel tapeet moes ja tundus võrreldes värvitud krohvseinaga hubasem, huvitavam ja mõnusam. Vana tapeet tuli ära võtta, mis oli omaette suur töö - kasutatud sai nii mehhaanilist lihvketast, tapeedieemaldiga leotamist kui pahtlilabidaga kraapimist. Sinna läksid endalgi nii mõnedki puhkepäevad. Vana seina sisse uuristati uued juhtmed, ning usteavade ja seinte ümbertegemisega said need ohtralt rikutud ning vajasid üksjagu järelparandusi jämeda krohviga. Seinu oli mitut sorti - näiteks oli palkseina ja laudisega seinad, millele läks täiskomplekt - krohvi alusmatid (vana hea pilliroomatt) ja jämedad krohvivõrgud, sinna peale jäme krohv (0-4 mm). Osad uued seinad said tehtud või kaetud Fermacelli plaadiga, mis on põhimõtteliselt kipsplaat, aga ohtra vanapaberiga ja oluliselt soliidsem, massiivsem, raskem, veekindlam, tugevam (hoiab naelu/kruvisid) - ja kallim. Fermacelli eeliseks on, et sellele mingit aluskrohvi ehitist vaja ei läinud, saab piirduda vaid viimistluskrohvi pinnaga. Siia pildile on sattunud kolm põhilist alusseina - fermacell, roomatiga kaetud vana puitsein (palk) ja vana krohv kus on mis iganes värvikihid ja lõhutud uute juhtmete käigud:
Esimene krohvikiht on vana pinna täitmine ja kroviparandused, mis näevad üsna robustsed välja:
Erinevaid krohviviimistluse näiteid leiab muide päris toreda valiku Safrani poe seinalt. Viimaseks krohvipinnaks läks meil kõikidele nendele alusmaterjalidele peenike võrk ja 0-1mm fraktsiooniga pealiskohv/pahtel Saviukumajast.
Kui krohvipind pole värvitud, siis on üks probleeme, et seal olev liivatera jääb pudisema. Selle vältimiseks tuli pinda hõõruda karvase harjaga ja (kaseiinipõhise või silikaadipõhise) kruntvärviga üle võõbata. Silikaadipõhine kruntvärv on tuntud ka tapeediliimi nime all. Ja pärast kruntimist veel üle hõõruda. Mulle on jäänud mulje, et Saviukumaja peen savikrohv (0-1mm teraga) on suure ilusa tekstuuriga, aga suhteliselt pudisev, näiteks Safrani pakutav Saksa Kreidezeit toodang on peenema tekstuuriga ja sisaldab aineid mis liivatavad põrandaid puutudes vähem. Nii et tasub ringi vaadata, enne kui otsustada lõppkihi valik.
Teine probleem vana maja ülekrohvimisel on seinte ajalugu - krohv on sidus materjal mis armastab aluspinnast eri asju esile tõmmata. Eriti julgelt vana korstna peal hakkab sageli pigi läbi tulema ja kui spetsiaalselt alust ei kata, siis tekivad üsna tumedad laigud peale. Aga neid laike ja ebaühtlusi tuli ka mujal, kus vana seina sees võis aastakümnetega mis iganes imbunud olla. Päris ühtlase pinna sai tegelikult ainult päris uue alusega seina peal (Fermacellil), igalpool mujal vana krohvi peal jääb näha kas läbiimbunud materjal või ka ehituse käigus tehtud juhtmesoon, mis on pisut teise/uuema pealiskattega kaetud. Lubikrohvi saab ka toonida, näiteks värvilist savikrohvi või pigmenti lisades. See annab päris ilusa, hästi nõrga, tooni, aga laigulisus tuleb toonitud pinnal veel eriti hästi välja, nii et soovitaksin sellega olla ettevaatlik. Samuti on niimoodi toonitud seina raske parandada - kuidas sa praktikas hiljem teed näiteks kaks supilusikatäit õige tooniga paranduskrohvi.
Kui lõpuks veel üks asi mainida, mida oleks ehk teisiti pisanud planeerima on radiaatorite torud - need oleks saanud ilmselt ka seina sisse rohkem peita.
Samuti tasub arvestada, et krohvimassi kuivamine tähendab tohutu koguse vee aurustumist, mis lööb tubades niiskuse üles õige mitmeks nädalaks. Kui seal on näiteks uued puitpõrandad või -aknad, siis need saavad päris kõva koormuse ja võivad viga saada.
Algselt oli idee katta osades ruumides alumine osa nn lambriiga - see on kui seinte alumine osa on puitlaudise või tahveldisega kaetud. Kui reaalselt jõudsime niikaugele, siis tundus, et ruumid jäävad selle jaoks väikeseks. Eriti arvestades, et vana ja mitte nii sirge seina puhul ei saa laudist tihedalt seina vastu panna, vaid tuleb paika loodima hakata. Kuigi sai googel ribadeks otsitud, ja kiusatud poode ning meistreid, et leida hulga spetsiaalseid liiste ja laudiseid, jäi asi kõrvale. Siin näiteks on üks paremaid leide: Värvikeskuse ilus nende enda profiiliga lambrii ja tapeedi näide. Kui oleks sile uus kipssein selle taga, siis saaks nii igati kena romantilimi ruumi.
Seega sai põhiviimistlusena valitud krohv, konkreetsemalt linnamaja kohaselt lubikrohv, sama mis oli majas ka algne sein. Pehme savikrohv on ka mõnus, aga vähem praktiline ja minumeelest sobib enam maamajja. Krohvile võib mõelda kui aluspinnale, mille peale saab veel otsustada, mida panna ja mis tekstuuriga seda teha - pahteldada, värvida, kasvõi tapetseerida või näiteks riidega katta. Krohv ka soojustab päris edukalt - termokaameraga vaadates talvel seina krohviaukude osas ilmnes mitmekraadine erinevus. Lisaks see reguleerivat õhuniiskust - tõmbab endasse liigset ja annab hiljem välja. Teisalt korralik, käsitöö-lubikrohv mitte kõige lihtsamatesse oludesse on ikkagi päris kulukas, võibolla üldse kõige suuremaid kuluartikleid antud maja projektis.
Vanad krohvitud seinad olid aegade jooksul valdavalt tapetseeritud, tapeedialuse makulatuuri järgi veel enne 10 aastat pärast hoone ehitamist. Ilmselt oli 1930ndatel tapeet moes ja tundus võrreldes värvitud krohvseinaga hubasem, huvitavam ja mõnusam. Vana tapeet tuli ära võtta, mis oli omaette suur töö - kasutatud sai nii mehhaanilist lihvketast, tapeedieemaldiga leotamist kui pahtlilabidaga kraapimist. Sinna läksid endalgi nii mõnedki puhkepäevad. Vana seina sisse uuristati uued juhtmed, ning usteavade ja seinte ümbertegemisega said need ohtralt rikutud ning vajasid üksjagu järelparandusi jämeda krohviga. Seinu oli mitut sorti - näiteks oli palkseina ja laudisega seinad, millele läks täiskomplekt - krohvi alusmatid (vana hea pilliroomatt) ja jämedad krohvivõrgud, sinna peale jäme krohv (0-4 mm). Osad uued seinad said tehtud või kaetud Fermacelli plaadiga, mis on põhimõtteliselt kipsplaat, aga ohtra vanapaberiga ja oluliselt soliidsem, massiivsem, raskem, veekindlam, tugevam (hoiab naelu/kruvisid) - ja kallim. Fermacelli eeliseks on, et sellele mingit aluskrohvi ehitist vaja ei läinud, saab piirduda vaid viimistluskrohvi pinnaga. Siia pildile on sattunud kolm põhilist alusseina - fermacell, roomatiga kaetud vana puitsein (palk) ja vana krohv kus on mis iganes värvikihid ja lõhutud uute juhtmete käigud:
Esimene krohvikiht on vana pinna täitmine ja kroviparandused, mis näevad üsna robustsed välja:
Erinevaid krohviviimistluse näiteid leiab muide päris toreda valiku Safrani poe seinalt. Viimaseks krohvipinnaks läks meil kõikidele nendele alusmaterjalidele peenike võrk ja 0-1mm fraktsiooniga pealiskohv/pahtel Saviukumajast.
Teine probleem vana maja ülekrohvimisel on seinte ajalugu - krohv on sidus materjal mis armastab aluspinnast eri asju esile tõmmata. Eriti julgelt vana korstna peal hakkab sageli pigi läbi tulema ja kui spetsiaalselt alust ei kata, siis tekivad üsna tumedad laigud peale. Aga neid laike ja ebaühtlusi tuli ka mujal, kus vana seina sees võis aastakümnetega mis iganes imbunud olla. Päris ühtlase pinna sai tegelikult ainult päris uue alusega seina peal (Fermacellil), igalpool mujal vana krohvi peal jääb näha kas läbiimbunud materjal või ka ehituse käigus tehtud juhtmesoon, mis on pisut teise/uuema pealiskattega kaetud. Lubikrohvi saab ka toonida, näiteks värvilist savikrohvi või pigmenti lisades. See annab päris ilusa, hästi nõrga, tooni, aga laigulisus tuleb toonitud pinnal veel eriti hästi välja, nii et soovitaksin sellega olla ettevaatlik. Samuti on niimoodi toonitud seina raske parandada - kuidas sa praktikas hiljem teed näiteks kaks supilusikatäit õige tooniga paranduskrohvi.
Kui lõpuks veel üks asi mainida, mida oleks ehk teisiti pisanud planeerima on radiaatorite torud - need oleks saanud ilmselt ka seina sisse rohkem peita.
Samuti tasub arvestada, et krohvimassi kuivamine tähendab tohutu koguse vee aurustumist, mis lööb tubades niiskuse üles õige mitmeks nädalaks. Kui seal on näiteks uued puitpõrandad või -aknad, siis need saavad päris kõva koormuse ja võivad viga saada.
Jõudsin oma maja ehitades umbes sarnaste mõttekäikude tulemusel samadele tulemustele - laed, kaldlaed ja karkass-plaat konstruktsiooniga seinad Fermacellist ja viimistluseks lubikrohv (mitte savi-, kips- ega tsementkrohv).
ReplyDeleteFermacelli ühe suure eelisena ei tohi ära unustada, et ta on mittehallitav - praktikas on just see minu jaoks tavalise kipsplaadi üks kõige suuremaid puudusi. Teoorias on kõik ilus (kui konstruktsiooni taha ei pääse niiskust, siis ei teki ka hallitusele sobivaid tingimusi), kuid praktikas leiab hallitust vähemalt ühe seina või lae tagant väga paljudest renoveeritud korteritest ja majadest. Pooltest? Või midagi sinnakanti, ma pakun.
Eks ehitusmehed, kes polnud Fermacelliga varem kokku puutunud, muidugi torisesid - kaalub palju rohkem, kõva, raske lõigata, raske kruvida jne. Aga pärast seda, kui nad olid teinud omapead väikese katse - jätsid tüki Fermacelli kolmeks kuuks ämbrisse vee sisse ligunema, mille jooksul ta ei pundunud ega lagunenud - hakkasid juba ka ise mokaotsast ütlema, et vist päris hea materjal jah.
Lubikrohv pidi olema nö niiskuse akumulaator - kuival (kütte-) perioodil annab välja, niiskel salvestab. Kusjuures värskelt tehtud lubikrohviga sein võib tunduda pehme ja pude, aga lubikrohv kivistub aastatega järjest kõvemaks. Minu kogemus näitas veel, et kõige parem on kasutada naturaalset lubjapastat, vähemalt kõige olulisemate seinte puhul. Seda tehti vist kuskil Saaremaal ja osta sai teda Majatohtrist. Müüdi kilekottides ja välja nägi umbes nagu kohupiimapasta. Valmis lubjasegudel või kotilubjal, mis on kuivatatud ja pulbrilisel kujul (Poola jms tooted), on "vurtsu" oluliselt vähem sees. Seda on näha sellest, kuidas segu tööle hakkab ja pidi ka olema tunda kui kogemata näiteks segu silma pritsib :-)
Täpselt sama lugu Fermacelliga samuti. Ma panin Fermacelli plaadi jääke välja poriloikudesse jala alla plaatideks. Ega ta päris kõnniteeplaadi tugevust ikka välja ei anna, aga erinevalt kipsist mis oleks esimese tilgaga haihtunud oli seda paar kuud hiljem täiesti alles olemas. Eks selle miinuseks on hind - ta maksab ikka 4x enam (saab Tartus Puumarketist ja Tervemaja poest), seega isegi kahekordne kipssein on ikkagi umbes poole odavam, ning lihtsam paigaldada (sest on kergem lõigata ja liigutada) ning mitmes osas sarnaste omadustea. Välja arvatud niiskuse/vee kindlus muidugi.
Deleteteil on väga hea opetus. teksti edasi lugedes jai mulje et alustasite lubjaga ja lõpetasite savikrohviga. kas lubja peale saab siis kanda viimistlusena savi peenkrohvi?
ReplyDelete